Vanal ajal juhtunud ühel jahimehel see õnnetus, et ta kogemata karu küüsi oli langenud. Karu oli jahimehe kinni püüdnud, maha kiskunud ja siis mehel jalasääre luude päält liha ära purustanud ning nõnda verd imenud. Kui karu niiviisi juba tüki aega mehe kallal oma viha ja verejanu oli kustutanud, tulnud temal siis himu meest kannuhunniku*1 alla matta, sest et temal nüüd söömiseks tahtmine täis olnud.
Enne aga, kui ta mehe juurest metsa kandusid kokku kandma läinud, istunud ta jahimehe suu pääle ja siis selle järele kuulanud, et kas mehel veel hingeõhku sees peaks olema. Temal olnud nõu mehel enne hing välja võtta. Mees olnud aga küllalt kange ega teinud sellest väljagi, et karu temaga nii teinud.
Oli karu nõndaviisi mitu korda meest proovinud, siis alles läinud ta metsa kandusid tooma. Seniseks aga, kui karu mõtsas käimas, oli mees enda jalule ajanud ja suure valu ning hädaga veel püssi kätte võtta suutnud.
Niipea, kui karu kannuga oli tulnud, et meest kannu alla matta, pistnud jahimees püssi palgesse, sihtinud ja lasknud. – No vaata! Karu kukkunud surnult maha ning pannud kõrvad igavesti pää alla ja uinunud jäädavalt päris magama.
Niiviisi pääsenud jahimees karu käest. Hulga aega põdenud ta, sest et karu tema sääremarjad välja oli kiskunud. Aga viimaks ometi saanud mees terveks. Sellepärast, et ta kord karu käes nii kimpus oli olnud, ei jätnud ta jahimehe ametit iialgi. Oma eluaja sees oli ta sada kümme karu maha lasknud. Et karu tema sääremarjad välja oli kiskunud, sest ajast olnud mees nii vile jooksma, et ta kas*2 jänesele järele saanud.
157. Mees karu küüsis. H III 30, 368/71 (9) Halliste – J. P. Sõggel < Elts Taklaja (1901). – [AT 171 B* 1)] – 5 t. Jutustatakse tõestisündinud loona või pajatusena.