Kaks meest läinud korra karujahti. Päeval teinud mehed metsa ääre kaerapõllule kahe kuuse vahele lava üles, et õhtul valvama minna, millal karu tuleb kaerapõllule kaeru roobitsema ja sööma. Mehed läinud juba õige varakult lavale ning ootanud pikisilmi mesikäpa tulekut.
Vaheajal oli üsna pimedaks läinud, kui mehed kaerast karu märisemist kuulevad. Kaer aga, kus karu sõi, oli uue maa pääle külvatud ning põõsaid ja mättaid täis, milletõttu karu mätastest ja põõsastest raske eraldada oli. Mehed olid päris kimbus, sest oli ainult kaks püssi, kummagis üks laeng. Viimaks lasksid nad ilma kindla märgita ühe tumedama kogu pihta. Korraga vaikinud karu hääl ning ta läinud kaerast välja nagu maa müdisenud.
Natukese aja pärast tulnud karu tagasi vaatama, kes teda oli julgenud lasta. Pika otsimise järele leidnud karu mehed üles ning hakanud ülesse ronima. Mehed hädas: ei ole püssides kummagis pauku. Suure hädaga jõudnud nad kuni hommikuni metsalist eemale peletada, kuni külarahvas, kes säält mööda juhtus minema, appi tuli.
Karu katsus, et oma nahka tervelt päästa, kuid ta sepitses meestele kättemaksu. Sügisel, kui kaerad rõukudesse olid pandud, tulnud ja kandnud kõik kaerad lähedalolevasse linaleotise järve ning veeretanud kivigi pääle. Peremees näinud, et viljarõugud on ära kadunud, ning läinud põllule vaatama, kes vilja on ära varastanud. Ei näinud ühtegi vankri ega hobuse jälgegi, ainult kaerte tee viis linaleotise poole. Vaatama minnes tabas teda suur üllatus, kui oma kaeru linaleotises kivide all nägi. Sest ajast saadik ei tülitanud peremees karu kunagi.
159. Karu kaerapõllul.ARS 1, 793/4 (15) Tartu – Leida Muuga (1927). – [Mtº 171 B* 6)] – Karu maksab kätte 2 t.