Seal Ahvena saare peal oli omal aeal pallu rabakanu ja isametsiseid ja kole pallu karusid. Ja nüid oli üks tubli jahimees, ütleme, et ta nimi oli Ants Agar, kes oli seda kuulnud, et seal nii ja nii on. Eks lähän oma jahiõnne ka katsuma. Võtnd purjepaadi ja purjetanud ükskord sinna. Olndki tetri ja metsiseid ja rabakanu nii kui puru, kõik saar sumisend üsna. Ants mõtelnd, millega peale akata, kas lindu laskma või midagi muud. Läind mööda metsapadrikut edasi. Ühekorraga temale juhtund ette üks jäme puu, mis tuul pooleks murnd oln. Mees imetlend asja: see on väljastpoolt küljest nii ära kulunud, tea, mis siin sees võib olla. Mees ronind ülesse, aga õnnetuseks kukkunud õõnsa puu sisse. Ega ta sellepärast viga saand: seal sees oli pehme, mis karu oli sinna vidand puhas. Noh, nüid olid mehel surmamõtted: siia peab jääma. Jahikott ja nuga jähid ka alla, ülesse ka ei saa.
See oli lõuna paiku, kui ta sisse kukkus. Õhtu, pärast päävaveeru, siis kuulis ühte krabinat väljaspool kändu. Mehel oli ennem juba mõte peas, et see karupesa täielikult on, ja nüid oli süda mures, et nüid küll karu ise tuleb. Kännu ots läkski äkiste pimeks, ja keegi tuleb alla kolistes. Mees ermuga rõnd*1 vastu, et alla ei pääse. Karu tundis, et keegi vastus on ja alla ei pääse. Karu kardab alati oma tagumist otsa: ta munad on nii ellikud. Ja nüüd ta pani ülesse krebima. Mees tõmmas teise kääga teisest koodist kinni ja ammastega saba suhu ja lasi sõita. See tegi karule veel suuremat ermu, ja ta tõmmas mehe kännu otsa peale ja ise kukkus sealt alla. Nüid läks mees puud kaudu tagasi ja võttis oma jahinoa ja püssi, läks oma väikesesse luupi ja tegi sõidu sisse.
Aga mehel jähi ikka pilt silmi ette – siit võib midagid varandust korjata, sii on karusid küllalt. Oli juba ammust aega ennem kuulnud, et karud peavad viina järel kangesti maiad olema. Võtnd üks seitse toopi viina omale ligi ja väikesed mollid ka. Mees sõitis senna saarele, pani mollid maha ja kallas igasse moldi viina, et näha, mis tulevik toob. Mees pani viina peale tuule*2, et lõhn lähäb metsa ja karud tulevad aisu mööda otsima. Ise võttis oma väikese püssi ja ronis ülesse puu otsa.
Läks ära üks pool tundi, kui metsast tuleb õige müdin. Mees vaatab: ja ongi seitse karu! Tulevad kohe moldide juure jooma. Kõik jähid nii purju, et enam edasi ei saanud. Siis mees akkas neid kõiki laskma ja laskis need seitse karu kõik maha. Mees nülgis nende nahad maha.
Aga ühel karul oli suur kott kubemes. Mees uuris ja uuris, ja mõtles, mis kott see temal võib küll olla. Lõikab selle koti lõhki – puha kuldraha täis! Mees võtab raha ja nahad ja sõidab minema.
Ennem olnd üks vana jahimees, kes on kangesti rikas olnd, aga ta on sinna saarde ära kadund. Nüid mehel jähi arve*3, et karud sõid sene*4 rikka jahimehe ära ja kuld on raske ja jähi karu sisse seisma. Mees saigi sene käimaga omale päris kindla elujärje.
*1 roninud; *2 vastutuult; *3 arvamus; *4 selle
160. Mees pääseb puuõõnest.ERA II 254, 457/60 (3) Reigi, Kõrgessaare v. – Enda Ennist < Andrus Remmel, s. 1870 (1939). – [Mtº 171 C*] – 4 t.