Korra tulnud karu metsas mehele vasta. Mees näinud karu juba tüki maa pealt. Tahtnud esmalt putku pista, aga arvanud, et karu jookseb järele, saab kätte.
Äkisti tulnud mehele meelde, et karu surnut ei puutu. Mees visanud ennast pikali maha, teinud, nagu oleks surnud.
Karu tulnud mehe juurde, nuusutanud, mees vagusi nagu hiir augus. Karu lükanud mehe ninaga teise külje peale. Ei mees tee häält ega liiguta ennast, katsub nii tasa hingata kui vähe võimalik.
Karu arvama, et mees tõesti surnud. Jätab mehe sinnapaika, läheb oma teed metsa.
Nüüd mees jalule, kohe kodu poole plagama.
162. Teekäija ja karu. E 8º IV 32 (61) Vigala, Velise – M. J. Eisen < üles kirjutatud Ilmveierilt (1925). – [AT 179] – 9 t. Pikema aja jooksul (alates Grentsiusest 1817) olnud õpetliku jutuna kooliraamatutes ja kalendrites.