Kandlel eland kaks vihameest – mõlemad Laurid. Nad lähend kahekeste jahi pääle. Karu tuld. Teine Laur last mööda. Karu tuld kahe jala pääl nagu mees, kallale. Laur saand aga puu taha kargada. Karu võttand käppadega puu ümbert kinni. Laur rõhund käppade pääle, küüned puukoore sisse ja akand teist tellima, et see karu ära uinutaks.
See oli aga naerand. Last teist keskhommikust õhtani karu küünte pääle vajutata. Kui pääva tera oli alle lähend, siis vast oli karu ära nodind.
Teisel pääval lähend jälle kahekeste. Tuld ka karu, aga otsekohe teise kallale. Sel ei ole aega old lassa, kui ajand karule püssiraua kõrisse, ise ilpund aga vana tugeva karu kääs ja kisendand:
"Laur! Laur, lase karu!"
Lauril olid aga oma eilsed päävad meele tuld ja kikitand*1 aga habemesse. Kui teisel jo õige äda kääs old, et jo karu varsti oma kallale oleks saand tulla, last karu maha.
"No nüüd oleme sedakorda jälle tasa."
164. Karu jälitab inimest.ERA II 198, 94 (114) Haljala – Hermann Länts (1938). – [AT 179 A* 2)] – 21 t.