Vanajumal olla maailma väga ilusaste valmis teinud ja pannud iga ainova looma omasse ametisse. Sellega juhtunud siis va Püha Juri kutsikale (hundile) see töö ja kohuse täitmine, et ta peab mitte üksi Saaremaad, vaid ka kõike maailma kodus käijatest (surnud inimestest), tontidest, külmkingadest ja kõigist tühjast paljast vaimudest puhastama.
Et tal mehikesel selle tarvis palju aega ära kulub, ei olla tal oma peatoimetuse hooleks sugugi enam aega üle jäänud. Selle tarvis antud talle taevast oma igapäevane osa. Osa jägamine olla kaks korda aastas sündinud, nimelt: talvel küündlapäeva aegas, ja sügisel mihklipäevalauba öösel. (Sest praeguski on veel Saaremaa mõnes kohas seda kõvad kindlad ebausku, et iga eluloom, mis mihklipäevalauba öösel välja kadunuks jääb, saade kohe huntidest ilma armuta ära murtud.)
Passi sisse olnud siis Vanaisa kõik ta kohused ülese pannud: esiteks tema amet, teiseks - et tal igal pool luba käia on, nii kui kunagi Saaremaa töömehed muidugid hulguvad, kolmandaks - et ta igal aastal kaks korda taevast osasi saab, kellega oma kõhtu täita.
See mõte on Saaremaal kindel ja kõva, et hundid peaje*1 mihklipäevalauba ööse taevast osa saama, sest mitu meest olla neid kõrtsist koju tulles näinud: suur hulk hunta koos, ise uluvad ja hoiavad kõik suud ülese pidi osasaamiseks lahti.
Kord juhtunud üks karjatüdruk mihklipäevalauba õhtul hilja kahe tühja raandaga*2 kaugelt metsa äerest saunast koju tulema.
Suur kari huntisi olnud tee ääres. Tüdruku ehmatus olnud küllate suur, aga näinud imeks pannes, et metsakoerad läinud kohe tema eest kõrvale, teised teine poole teed. Aga üks hakanud talle järele käima. Tüdruk vaatanud tagasi ja näinud, et va Püha Juri kutsikas tulnud temale järele ning silmad jooksnud vett.
Korraga tunnud tüdruk, et teine raand olnud raskem, vaatanud sisse ja näinud, et seal sees olnud suur must nossakas. Tüdruk kallanud selle pangest välja. Hunt harinud kohe selle musta kotaka omale suhu ja pöörnud tagasi.
Üks teine kord olla üks perenaine kuulnud, kui päris selge heal olla taevast huntidelle ütelnud:
"Teised saavad minu käest täna õhtul osa, aga sina seal otsa peal pead ilma jäema. Sina mine Laiavälja kaasiku taha raba ääre koplisse, sinna selle härja kallale. See valge härg on päris perenaise hooletuse läbi sinna täna ööse välja jäänud. Sellepärast olgu see siis sinule osaks." Ja vaata! Teisel hommikul olnud härg murtud ja ka söödud.
Nõnda juhtunud jälle üks külamees talvel küündlapäeva lauba öösel hilja hobuse ja reega läbi metsa sõites koju poole tulema. Suur hundikari olnud tee peal ees, kõik ulunud, suud lahti, kohe taevast. Mees mõtelnud, mis nüüd teha? Ütelnud aga siiskid suure hirmuga:
"Külamehed, tee pooleks!" Nii ka kohe olla sündinud, teised läinud teinepoole teed, mees sõitnud keskelt läbi. Vaatanud aga korra veel hirmuga tagasi ja näinud imeks pannes, et üks metsakoer jooksnud talle ree järele, ja jällegi jooksnud teisel silmad haledusega vett. Mees märkanud kohe, et üks must kogu olla tal ree tagaotsa peal olnud. Ta lükanud selle piitsavarrega sealt maha. Ja vaata - hunt kahminud kohe suure isuga selle omale suhu ja läinud tagasi.
Ühes kohtas olla jälle küünlapäeva lauba öösel hundid õue jäänud koera ära murdnud. Nõnda olla siis siin ja seal inimeste ennaste hooletuse läbi palju õnnetusi sündinud, nii et viimaks tiritud va hallivatimees kohtusse. Mehike olnud kindel ja julge selle peale, sest ta lootnud oma õiguse peale ning ütelnud, et tal olla see kõik passise ülesse kirjutud. Et on Vanaisa enese lubaga teinud.
Kästud passi ette näidata. Nüüd alles tulnud mehikesel meelde, et tal passi enese käes ei olnud, vaid olla seda oma va poolevenna karjakrantsi kätte hoida annud.
Palunud mehike natukene aega, et passi järele minna, sest et tal enesel õiget vati tasku eiga mütsi keari vahet ei olnud. Vanad endised inimesed pidasid palju omal mütsi eare ehk keari vahel paigal. Olnud seal juhtumise kaupa mõni kiri ehk ka tubakas ja tuleraud. Kui vati taskus ruumi ei olnud, pidi mütsi naha vahe aitama.
Ta olla oma passi karjakrantsi kätte hoida annud. Lubatud talle ka aega järele minna.
Läinud mehike kohe ka küsinud Krantsi käest, kus ta pass on, tal olla seda hädaste tarvis.
Koer oli koa selle jälle tükkis ära unustanud, sest tal ei olnud õues head hoiukohta. Ta annud kassi kätte ja kinnitanud ise kõvaste kassi, et hoidku seda hundi passi hoolega. Ütelnud hundi vastu:
"Oota, mina lähen toon kodunt ära." Läinud kohe kassi käest küsima.
Kass ütelnud:
"Pea, ma toon aidast salve alt ära."
Läinud vaatama - jah, va kurjad närijad või nurgelised, rotid, söönud jälle hundi passi üsna puruks ära. Vaata, ega siis vanal ajal paberid ei olnud, siis said kõik asjad naha peale ülesse kirjutatud, niisammuti ka hundi pass.
Kass arvanud küll kõige parema koha aidas viljasalve all nurkas olnud, ja pannud sellepärast siis ka sinna. Noh, nüüd olnud söödud!
Viinud koerale selle aru, et rotid olla hundi passi üsna sootumaks ära närinud.
Koer läinud hundi juurde selle teatusega. Hunt saanud koera hooletuse peale pahaseks, tormanud kohe koera kallale ja hakanud krantsi kasukast sasima.
Krants saanud suure vaevaga va Lääne lambapoisi küüsist lahti ning jooksnud kohe koju kassi sasima. Kass tõmbanud küüned irevele ning kriipsunud krantsi nina üsna punaseks. Krants hakanud kuue hõlmaga nina pühkima. Selle aja sees saanud jälle kass kihutes minema ja jooksnud kohe aita hiirede kallale.
Aga ei! Ta mehike polla kinkinud, muud kui et kedast ta kätte saanud, seda ta nahka pannud.
"Kus hundi nahast pass on? Mis te kurjad loomad olete nahka pannud! Lasete mind krantsi käest sasida saada! Mina teile eluilmalgi ei kingi! Ikka kedast kätte saan, kohe nahka panen!"
Nii on ka lugu koera ja hundiga - hunt ilma passita ei tohtinud pooleskid enam ennast kohtusse näidata ning hakanud sõst päevast saadik muidu ise oma käe peal ümber hulkuma. Aga et tal mehikesel passi ei ole, võis igaüks teda kinni tirida ja kohtu viia, kust ta kohe head vaevapalka saab.
Kus ta aga karjakrantsi silmab, seal on ta kohe selle kraes oma ärakadunud passi pärast kindi*3. - Krants jookseb jälle kassi ja kass rottide kallale. Nii on lugu just igal pool üle terve Saare ja suure maa.
*1 pidavat; *2 ämbriga; *3 kinni
168. Püha Jüri kutsikas.H II 18, 72/80 (7) Pärnu < Saaremaa – Aleksei Küng (1889). – [AT 169 A* 1)] + US 37 + AT 200 – Tee pooleks 24 t. + US 37 + Koera tunniskiri 42 t. Rahvausundile rajanev pajatus ja muistend huntide toitmisest Jumala poolt lõpetatakse muistendilise lõpuga muinasjutuga kassi ja hiirte vahelisest tülist.