Kassid-koerad pole easti läbi kedagid saand... Ah soo... jälle...
Olli vana kass talus ja olli nii kaval see kass ja koer olli ta peale vihane. Ilmaski ta ei saand õigust, ikka kass vedas ta üle, võttis ta käest kõik paremad suutäied ja muudkui lipsas minema ja koer jäi jälle ilma.
Ükskord kass läks metsa. Koer nägi seda, kutsus teesed koerad ka ja ütles nendele:
"Nüüd ta läks vällä. Tulge kõik appi ja võtame ta kinni!"
Kass läks metsa ja läks seal puu otsa. Koerad jooksid sinna juure.
Küll see perekoer hakkas kamandama: ikka kõege suurema kõege alla ja teised ikka peale järgimööda, niikaua kui üsna okste juurde juba ulatas koerde joru.
Kass olli ikka puu otsas. See puu olli kuskil veeloigu või augu ääres kohe... ja koerad tahtsid teda ikki kätte saada...
Kass vaatas... akkas tal kah irm ja ta läks mööda okse kaugele eemale oksa peale ja üppas sealt kohe üle selle augu ja pistis joostes kodu. Koerad kargasid kobinal kohe sealt... ja kukkusid kõik sinna auku uperpalli sisse. Ja rübelesid ja tikkusid ja ujusid seal tükk aega, enne kui nad välja said.
Kass oli senis ammu juba kodus.
174. Kass tüssab koeri. RKM Mgn II 867 d) Tori, Oreküla - P. Kippar ja A. Krikmann < Liisa Kümmel, 75 a. (1963). - Mtº 200 G 2) - ainuke teisend.