Kord vedanud vanaste teu ajal mõisahobune taluhoostega seltsis rasket viljakoormat linna poole. Mõisahobune olnud ilus suur priske ja tugev, kuna aga taluhobused lahjad ja nõrgad olivad. Iseäranis olnud üks taluhobune üsna väsimas. See palunud tugevat mõisahobust, et see tema koormast ühe koti oma peale võtaks, aga ei mõisahobune pole võtnud. Käskinud aga teda ennast vedada.
Viimaks lõppenud taluhobuse jõud üsna otsa, juba palunud ta mõisahobust poolt oma koormat enese peale võtta, aga ei mõisahobune pole võtnud.
Taluhobune läinud täie koormaga veel mõned sammud edasi, väsinud ära, kukkunud maha ja olnudki varsti surnud.
Siis võetud taluhobuse koorem ja pandud mõisahobuse peale. Võetud ka surnud hobuse nahk seljast ära ja visatud seegi mõisahobusele vedada.
Küll siis mõisahobune kahetsenud, et ta esiteks nii kõva südamega olnud taluhobuse vastu, sest tal oleks palju hõlpsam olnud poolt taluhobuse koormat vedada kui nüüd tervet taluhobuse koormat ja tema nahka ka oma koorma otsas.
185. Mõisahobune ja taluhobune.E 37259/60 (34) Jüri, Kurna - J. Kurgan (= Jaan Saalverk) < Jaan Peitong (1898). - AT 207 B - 10 t. Kuulunud moraalijutuna lugemisraamatutesse ja kooliõpikutesse alates Willmannist (1782).