Ükskord läks peremees linna ja ostis kitse. Tõi kitse koju. Teisel päeval saatis tütre kitsega karja. Läks siis tütar kitsega karja ja söötis teda kõige paremaid teepeenra veerekesi pidi. Söötis kitsel hästi kõhu täis.
Ajas siis õhtul tütar kitse koju. Peremees tuli juba värati pääle kitsele vastu ja küsis:
"No kitsekene, kas said ka süüa ja juua, niipalju kui tahtsid?"
Kits ütles peremehele vastu:
"Eks, peremehekene, niipalju sain süüa ja juua, kui üle mere minnes haarasin veetilga ja vahtralehekese. Tollega olen ma söödetud ja joodetud."
Peremees võttis siis tütre kinni ja andis peksa. Pärast keretäit ajas veel kodustki välja, et miks kitsel kõhtu täis ei söötnud.
Teisel päeval saatis peremees poja kitsega karja. Läks siis poeg kitsega karja ja söötis veel paremini kitse, kui tütar söötiski. Oli siis poeg kitsega tolle päeva karjas ära, tuli õhtul koju.
Peremees tuli jälle värati pääle vastu ja küsis:
"No kitsekene, kas täna ka said süüa, niipalju kui sa tahtsid?"
Kits ütles jälle peremehele vastu:
"Ai peremehekene! Niipalju sain ma täna ka süüa ja juua, et üle mere minnes haarasin veetilga ja läbi metsa tulles vahtralehe."
Peremees võttis poja kinni ja andis temale ka peksa. Andis kere peale ja ajas majast ka välja, et miks kitsel kõhtu täis ei söötnud.
Kolmandal päeval saatis naise kitsega karja. Läks siis naine kitsega karja, söötis ja jootis toda kitse, kus see vaid süüa tahtis. Tuli siis õhtul perenaisega koju. Peremees tuli jälle värati pääle vastu ja küsis:
"No kitsekene, kas sa täna ka süüa said?"
"A vot peremehekene, niipalju sain ma süüa, kui üle mere minnes sain haarata veetilga ja läbi metsa tulles sain haarata vahtralehe. Tollega olen ma söönud ja joonud."
Peremehel läks veel rohkem süda täis, et kas siis keegi ei sööda kitsel kõhtu täis. Võttis ette, andis perenaisele ka peksa. Andis keretäie ja ajas majast ka välja.
Neljandal päeval mõtles:
"Oodot, ma lähen ise karja ja panen sääntsed rõivad selga, et kits ära ei tunne."
Läks siis neljandal päeval peremees ise karja ja pani niisugused rõivad selga, et kits ära ei tunne. Laskis peremees kitsel igal pool süüa, kuhu kits aga läks. Kui kits läks vilja sisse, laskis peremees kitse süüa seni, kui see tahtis. Peremees söötis kitsel kõhu väga täis. Ajas siis õhtul kitse koju. Ise jooksis ees värati pääle vastu. Viskas päälmised rõivad päält ära, läks kitsele vastu ja küsis:
"No kitsekene, kas täna said metsas süüa ja juua?"
Kits ei teadnud tollest midagi, et peremees ise karjas oli. Kits ütles ikka oma moodi:
"Vot kulla peremehekene! Niipalju sain ma süüa ja juua, kui üle mere minnes sain haarata veetilga ja läbi metsa tulles haarata vahtralehe."
Siis sai peremehel süda kitse peale väga täis. Hakkas arvama, et ta ehk siis ka pettis, kui tütar, poeg ja naine karjas olid. Süda oli väga täis, võttis kitse kinni ja hakkas nüpeldama. Nüpeldas, nüpeldas, kuni kits valla pääses ja ära pages. Peremees jäi ilma - kitsest, tütrest, pojast ja naisest - kõigist jäi ilma.
Kits pages metsa ja seal ta hulkus. Edasi minnes nägi ühte majakest. Läks sinna majakesse sisse ja elas kui saks sääl majas. Aga too oli jänese maja.
Tuli jänes koju, tuli tarre. Seal nägi, et üks jäle elajas juba tema majas - suured sarved pääs, suur habe ees, pool puusa marraskil ja teine pool terve. Too kits veel hõiskas jänesele:
"Hõi, kus sa tuled! Ruttu majast välja!"
Jänesekene heitus väga ära, läks metsa pakku. Läks ühe mätta otsa ja hakkas sääl ikma*1. Pani kaks käpakest rinna peal kokku ja nuttis aina.
Tuli siis rebane jänese manu ja küsis:
"Mida sa itked, vaderikene?"
"No kuidas ma ei peaks siis itkema! Mul oli endal tarekene ja elasin ilusti ja hästi. Läksin mõneks minutiks kodunt ära, aga koju tagasi minnes nägin, et üks jäle elukas elab minu tares, suured sarved pääs, suur habe ees, pool puusa marraskil, teine pool terve. Ma läksin koju, aga see ajas mind tarest välja."
Rebane hakkas jänest lohutama:
"Ära nuta, vaderikene, midagi! Tõuse üles ja ma tulen ka sinuga kaasa. Lähme vaatame, kes too sääl siis on. Võibolla jõuame ta majast välja ajada."
Läksid kahekesi jänese tarekese manu ja astusid sisse. Too kits tõstis pea üles ja vahtis rebasele ja jänesele otsa.
Rebane jänesega heitusid ära ja läksid pakku. Rebane ei julgenud ka enam sõnagi lausuda. Jooksid niikaua, kui jõudsid jälle suurde metsa tagasi. Alles siis julges rebane jänesele kõnelema hakata:
"Vot kus oli alles jube elukas, ma ei ole veel nii jõledat näinud. Mõtelge kui suured sarved tal peas olid ja suur habe ees! Ja kujuta ette - pool puusa marraskil ja teine ilusti korras."
Jänesekene jäi jälle sinna mätta pääle itkema. Itkes niikaua, kui tema juurde tuli susi. Ka susi hakkas jänese käest pärima:
"Mis sa, vaderikene, ka nutad?"
"No kuidas ma ei nuta siis, vaderikene. Mul oli endal tarekene ja elasin ilusti seal. Ükskord läksin mõneks minutiks kodust ära, aga koju tagasi minnes nägin, et minu tarekeses elas üks jäle elukas, suured sarved peas, suur habe ees, pool puusa peksust marraskil ja teine pool kenasti korras. Kui ma sisse läksin, siis hakkas suure suuga tõrelema:
"Hei, kes too mu majja tuli! Ruttu majast välja!" Sellepärast ma itkengi siin, et kuhu ma siis elama lähen."
Susi ütles jänesele:
"Ära muretse midagi, vaderikene! Lähme koos ja vaatame, kes see elukas on. Võibolla jõuame selle elaja majast välja ajada."
Läks siis susi jänesega tare manu toda jäledat elukat kaema ja et ehk saab teda välja ajada. Läksid kahekesi jänese tarre sisse. Kits jälle nagu oma kodus, tõstis pea üles ja muudkui:
"Hõi! Kes need on! Ruttu mu majast välja!"
Soekene ka nägi, et väga jube oli see elukas. Ta ka ei julgenud sõnagi öelda, pani pakku, mis jalad võtsid.
Jänesekene läks aga jälle metsa mätta otsa nutma. Itkes aga aina, kaks käpakest rinde pääl.
Tuli siis jänese manu karu ise, hakkas jänese käest küsima:
"Mis sa itked, vaderikene?"
"Miks ma siis ei nuta. Mul oli endal hea majakene. Läksin mõneks tunniks kodunt ära, aga kui tagasi tulin, siis nägin, et ei tea, kes see mu taresse on asunud: jube elukas, suured sarved peas, suur habe ees, pool puusa marraskile pekstud ja teine pool peksmata."
Karu ütles jänesele:
"Ära nuta midagi, vaderikene! Lähme ühes, küll ma ta välja ajan!"
Jänese meel muutus heaks, et karu suur tugev elukas, küll ta selle hirmutise välja ajab.
Läksid siis jänes ja karu jänese tarekese poole, astusid tarre sisse. Karu läks julgesti kitsele lähemale, kuni toa keskpaika.
Kui siis kits kargas üles, pool puusa väga marraskil, teine pool terve, ja kui käratas:
"Kes siin käivad minu und segamas?" Kitsekene heidutas karu ära, karu tormas pakku. Hea veel oli, et leidis kähku uksemulgu, muidu ei tea, mis olekski juhtunud.
Karu pages ka ära ja jänesekene jäi jälle metsa mätta otsa nutma. Itkes jälle, itkes kaks käpakest rinde pääl.
Tuli siis jänesele kikas manu ja hakkas küsima:
"Mis sa siin itked ka, jänesekene?"
"No miks ma ei itke, vaderikene. Mul oli oma tarekene, elasin kenasti ja hästi oma majas. Läksin kord mõneks minutiks kodust ära, aga keegi oli selle aja sees tulnud mu majja elama, väga jäledad suured sarved peas, suur habe ees, pool puusa marraskil ja teine pool terve. Ise väga kuri. Ma ei julge oma maja lähedalegi minna."
Kikas jänest lohutama:
"Ära nuta midagi, vaderikene! Lähme koos, küll ma selle eluka välja ajan!"
Jänes kahtles:
"Kulla vaderikene! Kas sa saad selle elukaga hakkama? Me juba käisime rebasega - ei saanud teda välja; siis käisime soega - ka ei saanud välja; siis läksime karuga - karugi hakkas pelgama, ei julgenud seda elukat minema ajada. Kas arvad, et meie saame hakkama?"
Kikas ütles:
"Ära pelga, vader, midagi, tule minuga julgesti ühes! Küll ma ta välja ajan!"
Läkski jänes kikkaga kaasa, läksid jänese maja manu, läksid tarre sisse. Kikas hüppas lävepakule ja kires kõvasti:
"Kikurikuu! Kes siin majas oon! Ruttu väljaa!"
Kui lendas siis kikas akna pääle, kui kires teist voori:
"Kikurikuu! Ku ma mõõga võtaa! Siis lüü*2 pää otsaast!"
Kitsekene vaatas kikast, et väga kole on, vereva peaga, suured punased lokutid lõua all ja kõver mõõk seljas. Kits heitus väga, pages jänese majast välja ja ei läbenud tahagi vaadata.
Siis jäi jänes jälle üksinda oma majja elama ja elab head elu tänase päevani.
Kuulnud.
191. Marraskil puusaga kits. S 98107/28 (13) Setu, Vilo v., Mäe k. - Agrafina Jänessoo < Marie Kahr, 52 a. (1935). - AT 212 + 126 - Valelik kits 14 t. + Kukk kihutab hundi minema 28 t. Peale sagedase omavahelise liitumise (8 t.) liitub AT 212 ka imemuinasjutuga AT 563 Hobune, laudlina ja kepp 4 t.