Ühel päeval nägi rebane hunti ja küsis ta käest:
"Noh, sõber, kas peab täna ka midagi kõhunurka otsima?"
Hunt ütles:
"Sina, Reinuvader, nagu rohkem õppind, mine kusagile tallu ja vaata, kas seal on midagi näha, mida võiks öösi ära napsata."
Sellega lõpetasid nad oma jutu ning kumbki läks oma teed. Rebane heas tujus kohe küla poole lippama, ise mõtleb:
"Küll ma talle muretsen niisuguse keretäie, kuhu ta oma elu jätab."
Rebane läkski ühe talu juurde, hiilis seal niikaua, kui ta salaja vana lagund aknast rehetuppa sai hüpata. Kolde ees pajas nägi ta seepi ja mõtles:
"Näe, hundi jaoks kohe roog valmis. Kui enda jaoks ka midagi leiaks, siis poleks vigagi."
Kapist paistis rebasele silma puhastatud kukk. Nüüd oli rebane õnnega koos. Hüppas aknast välja, pühkis metsa poole tagasi. Trehvas ka kohe hunti nägema. Siis rääkis, missugune õnn temal olnud ja missuguse toreda roa leidnud eest.
Läksid hunt ja rebane kahekesi talu poole. Kui kohale olid jõudnud, algas õige aknast sisse ronimine. Aga õnnetust! Aken oli nii väikene, et hunt ainult rebase kaasabil sisse peasis. Rebane eel ja hunt järel läksid nad kolde ette seebipaja juure ja nüüd algas söömine. Rebane nagu tegi end ka sööma ja natukese aja pärast ütles:
"Mul on jänu, tarvis vaadata, kust tilga vett saab, et jänu kustutada."
Ise aga hakkas koguni kapi kallal kukke sööma.
Korraga kukkus riiuli pealt taldrik maha ja puruks. Kilinat ja kõlinat igal pool! Toas ärkas peremees üles ja tuli kohe rehetuppa.
Selleaeg peasis rebane aknast välja, kuid hunt oma suure kere poolest ei mahtunud. Peremees võttis nurgast ahjuhargi ja kukkus hunti klobima.
Viimaks peasis ta kuidagi ukse vahelt välja, kuid keha oli igalt poolt valu täis. Metsa lipates oli hundil rõõm, et eluga oli peasenud.
22. Rebane ja hunt rehetoas. E 74327/9 Harju-Madise, Kloostri, Rannaküla Paul Friedemann (1925). AT 41 10 t.