Muiste elasid utekene ja soekene. Ute tegi villase tare, susi jäise tare. Tuli kevad. Soe tarekene sulas ära, temal polnud enam kuhugi magama heita.
Susi hakkas lammast paluma, et vaderikene, lase no mind ka tarre soojendama (peesütämä). Lase no käpaotsakesigi!
Lammas ütles, et ei lase, sa sööd ära.
Susi jälle vastu:
"Ei söö! Lase no pääkest ka sisse! Lase no poolt päädki! Ära karda, ei söö mina sind ära!"
Noh, palus, palus, ja siis laskis ka lammas soe käpaotsakesed ja pool pääkest sisse. Susi jälle paluma:
"Lase no jalakesi ka!"
Lammas vastu:
"Ei lase, sa sööd ära!"
Susi ütles:
"Ei söö ma sind ära! Lase no terve pääkene sisse, lase no, vaderikene! Mul on väga külm. Lase no pool keretki sooja!"
Lammas laskis siis soel pool keret tarre, aga susi kargas sisse üleni.
Juba tuli õhtu. Utekene seadis soele aseme valmis ja ütles, et sa võid ära magama minna, ma ei saa veel niipea tulla.
Noh, susi läks siis ära sängi. Oli, oli kenakese aja sängis, siis hakkas küsima:
"Vader, mispärast sa ei tule ära magama?"
Utekene ütles:
"Ei ma saa veel tulla, mul veel kõik liuad ja lusikakesed loputamata, tarekene pühkimata, lusikad veel kõik varna panemata. Mul pole veel aega tulla."
Varsti sai utekesel ka töö tehtud. Ta kuulis, et susi norskas, magas väga kõvasti. Ute mõtles, et ei tea, kuhu ma küll peaksin magama minema. Mõtles, mõtles – ja läks takukoonla sisse.
Öösel ärkas susi üles ja hakkas tarepidi lammast otsima. Esmalt otsis läbi sängi – seal ei olnud. Siis vaatas sängialuse – seal ka ei olnud. Susi mõtles, et kui ma ta kustki kätte saan, siis söön korraga ära. Otsis, otsis, aga ei leidnud kusagilt. Susi läks sängi tagasi.
Jõudis hommik. Utekene ronis takukoonla seest välja ja läks mäe pääle laulma. Susi tuli ka üles ja läks õue kaema; mõtles, et vahest ute veel kusagil õues magab. Ei näinud teda magavat kuskil, aga kuulis, et ute mäe pääl laulab:
"Kii-kipst, koo-kopst!
Tsudsu*1 ei teadnud, kus ute öö magas.
Kii-kipst, koo-kopst!
Ute magas öö takukoonla sees.
Kii-kipst, koo-kopst!"
Susi naeris ja arvas, et küll ma nüüd teisel õhtul tean, kuhu sa magama heidad.
Tuligi teine õhtukene. Ute ütles soele:
"Mine sa ära magama."
Susi küsis:
"Miks sa ei tule?"
Ute vastu:
"Mul veel sodi kokku korjata,
liuad-lusikad loputada,
tarekene pühkimata.
Ma ei saa veel tulla.
Mine sa heida magama, küll ma tulen järel."
Saigi utekesel varsti töö tehtud. Susi ka magas juba ja ei kuulnud enam midagi. Mõtles siis uteke ja pidas aru, et ma lähen magama riiuli peale.
Öösel tuli susi üles ja läks kõigepealt takukoonla juurde. Ise mõtles, et panen ta kõige luiega nahka. Läks takukoonla manu, tuhras sääl ja sasis koonla segamini. Kaes, et seal ka utet ei ole. Otsis veel tare pidi, ei leidnud kusagilt. Siis jooksis veel välja kaema, mõtles, et väljas on, aga ei leidnud. Tuli tarre tagasi ja läks uuesti sängi. Ähkis ja puhkis, süüa tahtis ka kangesti. Mõtles, et kus ta siis on, kui takukoonla sees ei ole.
Hommikul ronis ute riiulilt alla ja läks mäe peale laulma. Susi tuli ka üles ja läks õue. Nägi, et ute lõi mäe pääl kepsu ja laulis:
"Kii-kipst, koo-kopst!
Tsudsu ei teadnud, kus ute öö magas.
Kii-kipst, koo-kopst!
Ute magas öö riiuli peal.
Kii-kipst, koo-kopst!"
Soel hea meel, et no järgmisel öösel leian su ühekorraga kätte. Hea, et sa mulle ära ütlesid, kus sa magasid! Soekene ei jõudnud enam kuidagi ööd ära oodata, ta oli juba väga näljane.
Siis tuli kolmas õhtu. Ute ütles jälle soele, et mine sa ära magama, mul on veel palju tööd. Susi oli pisut aega sängis, siis küsis, et kas sa ka tuled varsti magama.
Ute keeldus:
"Ei, ma ei saa veel minna. Mul on veel lauakene pesemata, tare pühkimata, hagu vaja ahju ajada. Ei ma saa veel tulla."
Juba jäi susi sügavasti magama.
Utekene läks välja ja mõtles, et kuhu mul oleks magama minna. Mõtles veidike ja heitis siis magama oherdimulku*2. Ise porises salakesi, et ei siit küll susi mind kätte saa.
Susi ärkas juba öösel üles. Enam ei läbenud oodata. Ise arutles jälle poolihääli, et kaks õhtut olen ma sind otsinud ja pole kätte saanud. No küll ma su nüüd kätte saan! Läks riiuli manu, kaes – utet ei näe.
Otsis ilusti kõik riiulinurgakesed läbi, aga kusagilt ei leidnud. Jooksis takukoonla juurde, mõtles, et vahest on seal, aga seal ka polnud. Kiskus siis seda koonalt, et pea otsas värises. Ute vahtis oherdimulgust ja naeris. Soekesel süda valu täis. Mõtles ja arvas, et kus ta on, läks jälle kurvalt sängi tagasi. Uni ei tulnud mitte sugugi enam, niikangesti oli süda haige. Istus hommikuni üleval.
Hommikul utekene vahtis, kuidas oherdimulgust välja saaks tulla. Tuli välja ja läks jällegi mäe pääle laulma:
"Kii-kipst, koo-kopst!
Ute magas öösel oherdi mulgus.
Kii-kipst, koo-kopst!"
Susi vaatas, et lammas laulis mäe pääl ja lõi kepsu. Ise ajas hambaid irevile, jõllitas silmi ja mõtles: "No küll ma sinuga neljandal ööl toime saan! Kuikaua ma pean sööginälga nägema?"
Tuli õhtu ja susi ei tahtnud enam kuidagi magama minna. Väga tahtis lambaliha. Lammas seadis soele pehme aseme ja ütles, et mine sa, tsudsukene, ära magama. Sa oled ju väga väsinud. Susi läks sängi ja kutsus aina lammast ka magama:
"Mis sa täna õhtul nii kaua talitad, jäta no osa tööd homseks."
Lammas kuulutas, et vaderikene, vanasõna ütleb "Pareb on õdakonõ huhet ku humogonõ mõst". (Parem õhtul loputada kui hommikul pesta.) Utekene seni loputas pealegi lusikaid ja viitis aega, kuni susi jäi ära magama. Siis mõtles, et kuhu ma no lähen magama. Mõtles veidike aega ja läks ahju magama.
Öösel ärkas susi üles ja läks oherdimulgu manu. Raputas ennast ja ütles:
"Nüüd oled sa mul käes!" Läks oherdimulgu manu ja toppis pää mulgust sisse. Seni litsus ja pigistas, kuni sai üleni sinna sisse. Lammas kargas ruttu ahjust välja, lõi punni oherdimulgu ette ja susi jäigi sisse.
Jutuske otsah.
Muinasjutt läbi.
23. Jääst tare. S 74503/13 (12) Setu, Järvesuu v., Tonja k. – Manni Vabarna < Anne Vabarna, s. 1876 (1934). – AT 43 – 42 t. Baltikumis ja slaavlastel populaarne muinasjutt, mida eriti armastatakse Setus. Kontamineerub kaunis sageli teiste Setus levinud tüüpidega AT 123, 126, 130 A.