Kalava suvitse ilmaga maas jänes kadaja vilun, ja oot jahembat aiga, kuna kohegi roitma minnä, kas kaara orasile, vai mõne haavistiku sisse. Sinnä tull ka hainaritskas, ja naas jänesega magusahe juttu ajama. Perast muud pikembat jutulugu ja lobisemist ütel hainaritsik jänessele:
"Kaeme, kumb saap inne sinnä mäe otsa, kas mina vai sina?"
Jänes naard, ja ütel:
"Tühi lobisemine! Mõne silmapilguga ole ma sääl, inne kui perale saat, mis muidogi terve tunni ehk inämbgi aigu saap viitmä."
"Viäme kihla, et ma saa inne!" suurustas hainaritsik, mink pääle naa ka kihla veiva, lepingu teiva.
Selle pääle naas haina ritsik hüppämä, ent jänes pand uma pääkese käppi pääle ja mõtel: "Lase täll tühal hinnäst vaivata, seo palava päävaga. Kui ta jo pia ligi mäke om, sis, üts, kats, kolm! ole ma temast inne mäe otsah."
Ent nii mõteldeh jäi jänesekene magama, ja es heränegi inne üles, ku haina ritsikas jo hõikma naas: "Hõi, sõber jänes! Kes saa inne mäe otsa?"
Unitselt ja pahatselt pidi jänes tillokese looma laimamist kullema.
Nii see on: kes veitsi viisi edasi tõtap, saap viimate tsihile, kuna suure tükü nõudja' oma suu kõrvuni lahki ajava, ja perast paigaltgi kohegi ei saa. Silmapilgest saap sada aastat.
240. Võidujooksja. H I 8, 383 (15) Vastseliina - Jaan Sandra - Karl Trumm (1896). - AT 275 A - Jänese ja ritsika võidujooks 18 t. Vrd. AT 1074.