Konnad haukusid ja karjusid, et Veejumal neile ometi kuninga annaks, kes nende üle kohut mõistaks. Veejumal naeris ja viskas neile suure tammepaku sinna vee sisse, et olgu siis kuningas. Sellest kohisemisest ehmatasid konnad väga ära, pugesid muda sisse ja olid vait seni, kui pakk vee peal ujus.
Kui tammepakk serva poole loksus ja vaga oli, tõstsid konnad pead üles ja vaatasid, mis uus kuningas teeb. Kuningas magas. Mõni tuli ligemale. Tema magas ikka veel.
Üks ninakas läks ta juure ja tikkus paku otsa.
"Tema magab ning magab küll igaveseks ajaks," ütles see ninakas. Nüüd tulid teised, ronisid ka tema järel paku otsa ja naersid oma kuningat. Kui viimaks vesi ära kuivas, siis jäi pakk seisma ega liikunud enam ilmaski. Kõik ronisid paku peale ja ütlesid:
"Meie kuningas magab igavesti."
Hakkasid teist korda Veejumalat paluma, et ta neile kohtumõistja annaks, kes mitte alati ei magaks.
"Hää küll," ütles Veejumal, "kui te selle ära põlgate, kes vaga ja helde on, siis tahan ma teile teise anda, kelle valitsus vali peab olema."
Ta pani neile kuningaks toonekure. Kes nüüd veel oma pea vee või rohu seest üles tõstis, selle kuningas ära neelas.
Küll nüüd konnad poevad igale poole ja jooksevad eest ära, aga ei aita ühtigi. Oh mis tasased nad praegu on! Harva tõstab mõni pead ja kahetseb oma rumalust, et ta ei ole mõistnud endise kuningaga rahul olla.
243. Konnade kuningas.E 32795/8 (19) Viljandi, Vana-Võidu - Hans Maaten (1897). Täiendatud muudest teisenditest. - AT 277 - 8 t. Rahvusvaheline valmisüee. Eestis tuntakse ka Ivan Krõlovi valmi Jakob Liivi tõlkes. Juturaamatu- ja õpikutekst alates Willmannist (1782).