Vanal ajal oli susi. Too käis Venemaal. Leidis teel ühe soolatud seasingi ja leivakoti. Vahtis ja nuusutas teist ümberringi ja arvas iseeneses, et kui ma vana soolase liha ära söön, siis hakkan hirmsasti juua tahtma, et joo ennast või lõhki. Parem oleks hoopis pehmet liha võtta. See ei tee kõhule paha ja puudust temast ka ei ole karta.
Sealsamas lähedal oli suur küla ja külas mära, kel pidi öösel varss sündima. Läks siis susi hobuse manu ja ütles:
"Ma söön su ära."
Hobune ütles vastu:
"Mis sulle sellest saab, vana sõber, kui sa mu ära sööd. Mul vanal elajal kalg*1 liha, see ei lähegi sul kõrist alla. Parem arsti mu jalg ära, siis ma maksan sulle säärase palga, et pead mind eluaeg meeles."
Astus siis susi lähemale ja tahtis jalaviga kaema hakata – mära ütles omal teise tagumise jala haige olevat. Sääl andis hobune talle säärase matsu kabjaga pähe, et ta unnates*2 minema jooksis ja suure valuga kaebas:
"Ai-ai! Kedagi nii hullu*3 sutt ei ole kui mina! Kas ma siis sedagi poleks võinud teada, et soest määrastki*4 arsti ei saa!"
Edasi minnes juhtus õnnetu susi kahe oinaga kokku ja ütles neile õige uhkelt:
"Ma söön teid ära!"
Oinad ütlesid vastu:
"Mis sa tollest saad, kui sa meid ära sööd; parem püüa meiega sõbraks saada. Me oleme kroonu maamõõtjad ja võime sulle hea krundi kätte mõõta, kus sa nagu väike kuningas elada võid."
Säärase pakkumisega oli susi väga rahul. Oinad seletasid edasi:
"Esimeseks mõõdame, vana sõber, krundi laiuse ära. Ja kui sa arvad, et jo lai küllalt on, siis hüüa, küll me piiri kokku ajame."
Selle jutu järel hakkasid oinad üks ühele ja teine teisele poole jooksma. Kui juba tükk maad eemal olid, hüüdis susi:
"Küllalt!"
Oinad pöörasid ka jalapäält ümber ja hakkasid tagasi jooksma, nagu veel jõudsid, ja andsid – üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt – säärase matsu soele külge pidi, et küljeluud raksatasid. Pääle tolle jooksid kumbki oma teed.
Susi vaene oigas:
"Ai-ai! Ei ole vist kedagi teist nii hullu sutt kui mina! Kas ma sedagi poleks võinud teada, et soele mingisugust maad vaja ei ole!"
Mõne aja pärast sai ta kitsedega kokku ja ütles nendele:
"Ma söön teid ära!"
Kitsed vastasid:
"Mis sa tollest saad! Parem hakka meile papiks! Siis sa oled ometi ausa ameti pääl ja teenid kerge vaevaga hüva palka. Muud tööd sul ei ole kui meile laulda."
Susi astus oma vastsesse ametisse ja hakkas undama. Sääl nägi ta külarahvast teivastega sinna poole tulevat ja küsis:
"Mis ametimehed nood on?"
Kitsed seletasid:
"Need on külainimesed küünaldega."
Susi mehekene laskis rahval lähedale tulla ja sai siis säärase nahatäie, et vaevalt eluga pääses. Ise kaebas:
"Ai-ai! Ei ole vist kedagi nii hullu sutt kui mina! Kas siis soest peaks mingi papp saama?!"
Tüki aja pärast juhtus susi rõivategija manu ja lubas tolle ära süüa. Rõivategija ütles:
"Mis sa must kehvast mehekesest sööd, parem ma õmblen sulle lämmi tulupi*5, tollega ei pruugi sa kõige kangemat külma ka peljata. Susi oli tollega rahul ja rõivategija hakkas mõõtu võtma. Et susi sugugi paigal ei püsinud, siis ütles rätsep:
"Nii, vana sõber, ei saa ma mõõtu võtta. Oota, ma köidan sind händapidi puu külge kinni, siis on küünarpuuga*6 hää mõõta."
Soel ei olnud selle vastu midagi ütlemist. Sääl tõi rätsep metsast hüva vembla ja mõõtis tollega soele nii kaua selga, kui susi valuga hänna maha kaksas ja oiates metsa jooksis. Seal kaebles jälle omaette:
"Ai-ai! Ei ole vist kedagi teist nii hullu sutt kui mina! Kas siis soele mingit tulupit vaja on?!"
Siis kutsus susi palju teisi susi kokku ja läksid siis hulgana rätsepat ära sööma. Too hirmutas veel viimasel minutil vihased soed ära ja sai ühe puu otsa ära pageda. Soed hakkasid puu juuri närima ja tahtsid puud pikali lasta. Rõivategija puu oksa pääl sai nende märguandest aru ja ütles:
"No olgu muide sutega nagu on, aga tolle tölkhännaga soele, kellele ma juba tulupi õmblesin, tahan ma veel teisegi teha!"
Sääl pani tölkhännaga susi pakku ja jooksis nii kaua kui maha kukkus ja ära lõppes*7. Teised soed läksid ka igaüks oma teed ja vaene rõivategija pääses eluga suurest hädast ära.
*1 kõva; *2 uludes; *3 rumalat; *4 mingisugustki; *5 sooja kasuka; *6 endisaegne mõõtmisvahend; küünar = 53 cm; *7 suri
25. Rumal susi. H II 4, 526/8 (3) Setu – Joosep Hurt (1886). – AT 47 B + 122 K* + 122 C + 162* + 121 – Varsa hind 31 t. + Hunt ja oinas 48 t. + Lammas meelitab hundi laulma 11 t. + Mees karistab hunti 47 t. + Hundiriit 44 t. Tüüpiline liitmuinasjutt hundi ebaõnnestunud seiklustest koduloomade, metsloomade ja inimestega.