Härg läks palava päevaga jõe äärde jooma ja nägi, et üks mesilane ka jõe kaldal kännu otsas oli ja oma peenikese noka vette kastis. Härja süda sai seda nähes täis, et pisukene mesilane ka tema ligi julgeb olla, ja ütles:
"Kuda sa julged minu ligi jooma tulla! Kas sa ennast ka mõneks loomaks arvad? Sa ei saa ju minu vastu!"
Mesilane vastas härjale:
"Eks me pea sellega rahu olema, mis Looja meile on andnud. Üks suur ja palju rammu, ja teine väike ja palju mõistust."
Härg vihastas selle üle ja ütles:
"Või sinusugune pisukene elukas räägib ka mõistusest! Sina mahud ju minu ühe ainsama sõra alla."
Härg tõstis jalga, et mesilast ära surmata. Aga mesilane tõusis lendu ja läks otse härja kõrva sisse. Hakkas seal puristama, nii et härjal nagu tuli takus oli ja tuhatnelja minema tormas. Ikka üle mägede ja orgude, nii et nahk auras. Mesilasest lahti ei saanud.
Viimaks, kui härg ju väga väsinult maha langes, tuli mesilane tema kõrvast välja ja ütles:
"Vaata, ära sa enam Looja tarkust pilkama hakka."
251. Mesilane härja kõrvas. E 3955 Ambla - Karp Kuusik. - Mtº 281 B - 8 t. Vanasõna Ega härg enne sääske näe, kui sääsk hammustab (EV 1821) on üles kirjutatud Kuusalus.