Ennemuiste, kui kõik metselajad rääkisid, siis seadsivad nad lõukoera endile kuningaks.
Ükskord oli nende kuningas haigeks jäänud. Kõik metselajad käind oma kuningat vaatamas, aga mitte rebane.
Hunt, kellel rebase peale kade meel olnd, tahtnud temale tüli teha ja arvanud nüid paraja aja olema tema peale kaebada.
Ta läinud lõukoera juure ja rääkinud:
"Kõik teie riigi alamad on teie vastu tänulikud ja tulevad teid vaatama, aga mitte rebane. Ta naerab ja hästitab teid, et teie aige olete. Seda ma tean, et tall aega küll on, see on tema kangekaelus ja uhkus."
Hundil olnud rebase peale hea valetada, sest ta teadnud, et rebast ei olnud seal.
Kui hunt parajaste rebase peale valetanud, tulnud rebane ukse taha ja kuulnud kõik ära, mis hunt tema peale oli valetanud.
Viimaks, kui rebane Lõukoera oli vaatama läinud, möirganud see ja küsinud:
"Miks põle sa ennemast tulnud?"
Rebane, kes üks tark ja kaval on, kostnud:
"Aus kuningas! Et ma ennemast aega ei saanud tulla, põle mitte üleannetuse ega kangekaeluse pärast olnud, vaid suure mure pärast teie tervise eest. Kolm pääva olen ma ümber jooksnud, ja kõik arstid läbi käind, senni kui ma viimaks olen leidnud, kudas teie terveks saate!"
Lõukoer saand rõõmsaks ja küsinud kohe:
"Noh! Mis rohi see siis on?"
"Kõik arstid, mis ma olen läbi käinud, kõigil ikka üks ja seesama õpetus. Et kui teie oma rindu sooja hundinaha sees saate haududa, siis saab see teie tervisele kõige parem rohi olema."
Lõukoer öölnud:
"Seda rohtu saan ma kohe pruukima, sest hunt on siin samas ligidal."
Lõukoer annud karule käsu hunt ära murda, nahk ilusti tervelt seljast ära võtta ja talle rinna ümber siduda.
Karu võtnud hundi kinni, tõmmanud naha seljast ära.
Kui hunt pikali ja verine olnud, öölnud rebane:
"Oi kriimsilma isand, küll sul on tore punane kasukas! Mis sa peale andsid, kui halliga vahetasid?"
26. Haige lõukoer. E 12318/21 Ambla, Jootma – Joosep Neublau < H. Lees (1894). – AT 50 – Haige lõvi 12 t. Eestlastele on lõvi võõras. Lõvimuinasjutud on rahvasuhu läinud trükiallikate kaudu.