Kui lõukoer oli vanaks elanud ja ei jõudnud oma vanaduse pärast ennast enam toita, siis puges ta ühte suurde auku. Kes sealt lähedalt läbi läks, seda kutsus ta ennast vaatama. Ta ütles:
"Mina olen haige," ja ahvatles ninda palju lindusi sisse ja toitis hulga aega ennast petisel kombel.
Rebane, kes alati petis ja kaval oli, tuli ka ükskord augu ette vaatama, et kes seal pidi olema.
Siis ütles lõukoer:
"Mis sa mõtled, kui sa ei tule sisse."
Rebane kostis:
"Mina näen, et siit paljo jälga sisse on läinud, aga väga pisut välja tulnud. Need jäljed hirmutavad mind väga ära."
27. Jäljed lõvi koopasse.ÕES EK 101, 335 (1) Pärnu – Maddis Sitam (1834). – AT 50 A – 9 t. Leeriõpilase kirjapandud tekst J. H. Rosenplänteri käsikirjast. Süee Aisoposest saadik tuttav, Eestis tuntud õpiku- ja kalendripalana alates Willmannist (1782).