Orus oli heinamaa. Sealt läks vingerdi ja vangerdi väikene ojakene läbi niidu. Niit vaatas, et ojakene uhub iga aastaga oma kaldad aina laiemale ja laiemale, et raiskab mu üleni ära.
"Mis küll saab?" mõtles niit. "Teda kinni panna ma ei jõua; siis läheb ta õige laiaks ja ujutab mind üleni vee alla." Niit vaatas, et midagi ei suuda teha ja hakkas sõimama:
"Sa vana vingõr-vangõr, kos sa läät?"
Oja jälle seda muidugi ei sallinud, mis ta ütles, et tema on vingõr-vangõr. Ja ütles kohe vastu:
"Ol*1 sa vait, vana pöet pää!"
Niit ei mõistnud nüüd ka mitte midagi talle vastu öelda ja kuulas niisama pealt.
Ojakene aga sulises niisama edasi nagu ennegi.
276. Niit ja oja. S 105701/2 (41) Setu, Vilo v., Truba k. - Paul Külaniit < Matroona Keskmaa, s. 1889 (1935). - AT 293 A* 1) - 4 t. Samad poeetilised kujundid tulevad ette mõistatustes (lahenduseks heinamaa ja jõgi), vanasõnades või rahvalaulu algusvärssidena.