Ork, Vill ja Roos olnd kolmekeste puuriida taga ja rääkind, kus keegi läheb. Ork ütelnud:
"Mina lähen siia talusse sisse. Siin keedetakse täna lõunest*1 tangupudru ja pudrule pannakse võid silma muidugi. Mina lähen või sisse ja olen üks hiilgav tilk seal või pääl."
Peremees tahotand*2 jälle karoägli*3 laudu sääl puuriida ees ja kuulnud ära.
Saand lõuna valmis, kutsuti sööma. Siis peremees astus kiirel sammul sisse ja võttis selle või lusikaga pudrusilmast ja pani oma tubakakotti. Siis sidus kotisuu kinni ja pani siis lõõse*4 kohta suitsu, kust suits välja käib ja jättis terveks aastaks teda sinna suitsema. Jättis sellepärast terveks aastaks sinna, et Ork kogu aasta lubanud peremehe kallal olla.
Aga Roos ütles:
"Mina lähen sinna eemale talusse perenaise kaenla alla, seal on mul hea aasta elada," ja lisas veel: "Kui nad minu märjaks teevad, siis ma olen kindlasti aasta ära, aga kui muud sooja annavad, siis tahavad ära lämmatada minut*5."
Peremees oli ka selle ära kuulnud.
Siis ütles Vill:
"Mina lähen siia veikese majasse, löön karjalapsele varba vahele ja olen ka aasta seal varba vahel."
Puuriida taga kuulanud peremees läks eemale talusse ja perenaisel oligi kaenla all kange valu.
"Kas on kedagi kuuma auet?" Olnud pudru. Pand kuuma pudru pääle. Valu kadund ära.
"Noh, kas veel valutab?"
"Ei valuta."
Nigu valu ära jäi, võttis mees selle pudru ja piigistas kotti ja pani ka sinna suitsu kohale. Kui teised küsisid, miks ta nii teeb, ütles:
"Sinu küsida, minu teada."
Aga sinna karjapoisi juure pole läind ütlema. Sääl olid villi katki teind ja aasta otsa jalg olnud aige.
Kui aasta mööda oli, siis karjapoisi jalg sai terveks. Peremees raputas oma või ja teise perenaise pudru ka kotist välja.
Siis läinud kõik sõbrad kokku, peremees kuulnud jälle ära.
Ork ütelnud:
"Elu tahtis võtta! Mind pandi ühte nahkkotti ja kotiga suitsu. Suits käis alati ninasse. Üst*6 ing oli minekil, aga sain veel viimase ädaga välja."
Roos ütelnud:
"Minul oli kah, pandi nahkkotti ja kotiga rippu ja kange suits täkkis lämmatama, umbne oli ja raske."
Aga Vill ütelnud:
"Minul oli küll ea. Olin varba vahel, ei lasknud poissi magada. Vahel pandi east*7 maitsvat asja peale - mina sain süüa küll."
Siis läksid lahku. Ork lubas, et tema enam inimese peale ei lähe; Roos lubas:
"Mina ka naljalt enam inimese külge ei lähe."
Vill aga lubas kohe minna, kui aga saab.
*1 lõunaks; *2 teritanud; *3 karuäkke; *4 lõõri; *5 mind; *6 just; *7 hästi
282. Ork, vill ja roos. ERA II 54, 297/301 (350) Tartu-Maarja, Kavastu - Richard Viidalepp < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932). - Mtº 293 F* 2) - 14 t. Üleskirjutused valdavalt Lõuna-Eestist. Jutt rajaneb uskumusel, et halla kutsele ei tohi vastata, siis see ei leia oma ohvrit üles ja hukkub.