Korra käinud Hall*1 meest vaevamas, ei ole rahu annud ööl ega päeval. Ehk küll mees püüdnud teisest lahti saada, polnud see kuidagimoodu võimalik. Ta pugenud korra sealauta varjule, sest vanad rahvas rääkinud, et sinna ei teadvat vana Hall mitte järele tulla.
Vaevalt saanud mees ennast ära peita, kui kuulnud perenaist hõikavat:
"Tõnu, ae! Tule ruttu siia!"
Tõnu tahtnud ka kohe välja minna, aga va Hall läinud ukse peal mehe kallale ja küsinud, miks ta seia tulnud. Mees pole sõnagi mõistnud ütelda. Va Hall murinud meest kasvõi surnuks.
Korra läinud mees rukkisse. Hall jälle hõikuma:
"Tõnu, ae!"
Tõnu pole sõnagi vastanud. Hall hõikunud ikka edasi, kuni viimaks mees ütelnud:
"Siin ma olen."
Vana Hall jälle kohe meest vaevama. Mehel pole muud nõu üle jäenud, kui läinud Targa juurde. Tark annud ka kohe tarka nõu:
"Tee enda riietest üks mehe moodi kuju ja pane rehetuppa nurka pea peale püsti. Ise mine reheahju. Ja kui keegi kutsub, siis ära sa mitte vasta, olgu ta kes tahes."
Mees läinud kodu, teinud ka nii, kui Tark õpanud, ja läinud ise ahju.
Natukese aja pärast kuulnud ta sulast enda nime nimetavat, ei vastanud talle aga sõnagi. Hall lasnud ennast kohisedes nurka mehe riiete peale, tunnud aga varsti ära, et mehel elu sees ei ole, ja hüüdnud:
"Ah sa rumal mees, surnud ära selle sama tühja häda kätte! Ega ma sind palju ei vaevanudki. Oleks sa veel mõned päevad elanud, küll ma sind oleks siis õige viisi järele pigistanud!"
Ja Hall läinud oma teed ega ole ennast enam mehele silmagi näidanud.
*1 mütoloogiline haigus; seda võisid ka nõiad või kurjad inimesed teistele saata
283. Mees ja Hall.E 18445 Tartu - August Arst (1895). - Mtº 293 F 3) - Hall ja paise 14 t. Jutuna registreeritud ka Lätis. Kõik eesti üleskirjutused ei ole kujunenud muinasjutuks, on jäänud rahvauskumuse tasemele.