Vanamuine*1, kui kõik, mis kõnelend - olgu sulgilised ehk neljajalgsed ehk rohud ehk puud -, on alles reakind ja üheteise keeled mõist, siis on tuisukuu (küindlakuu) ja vastlakuu (paastukuu) kahekesi vaield.
Tuisukuu ööld vastlakuule:
"Vaat mina olen külmakuningas."
Vastla- ehk koidukuu ööld vasta:
"Oh oleks mul sinu võim kää olema, ma oleks soost*2 veel külmem olema. Ma võtaks (külmetaks) veel naise kääd leivakünasse ja lehma vatsa vasika ää*3. Aga mis ma vennike teen, mul jookseb juba teine silm vett ja teine kallaraba (kaljaraba), ei või änam kedagi parata. Pian kurva meelega pialt vaatama, kuda kesakass (päike) iga pää mo piad peseb. Aga parata ei või. Öösi ehitan küll, aga mis sest abi. Kesakass kisub pääva kõik maha. Muidu oleks ma alati kangem mees olema kui sina."
*1 ennemuiste, *2 sinust; *3 ära
285. Paastukuu ähvardab. H II 67, 56/7 (1822) Koeru, Vaali - Hans Anton Schultz < Aadu Peili (1896). - Mtº 294 A - 14 t. Rahvakalendri ja -uskumustega seotud pikem looduskõnelus, mis käesolevas arenduses kujundatud muinasjutuks. Eestis populaarne ilmaendelise vanasõnana (EV 5229) - 40 t.