Uba, tulesüsi ja õlekõrs läksivad reisima. Tulivad jõe ääre, kust üle tahtsivad minna. Et jõel silda ei olnud, hakkas õlekõrs turbaks*1.
Tulesüsi hakkas esite üle jõe minema. Kui ta juba kesk jõge sai, värises turvas (õlekõrs), tulesüsi hakkas kartma ja jäi seisma. Seistes põletas ta aga õlekõrre katki ja kukkus jõkke. Uba, kes kaldal seisis, nägi seltsimeeste juhtumisi, hakkas naerma ning puhkes naerdes lõhki.
Sedaviisi oli siis reisimine mööda.
Üks rätsep juhtus ka seda teed tulema. Uba hakkas paluma ennast kinni õmmelda. Rätsep õmbles, aga musta niidiga, sest et valget ei olnud ligi.
Uba sai jälle terveks, aga mustast niidiõmblusest jäi talle must märk külge.
286. Uba, õlg ja süsi. H III 1, 434/5 (1) Iisaku, Oonurme v. - A. Valter, kooliõpetaja. - AT 295 - 9 t. Levinud väga populaarse lauluna "Viisk, põis ja õlekõrs" A. Piirikivi sõnastuses (Grenzstein 1888) kuni viimase aja kooliõpikuteni välja.