Tuu oli ütel väiga vanal ajal, kui kõik elajad veel kõnelnud. Siis kutsus lõvi elajate kuninga karu enda poole külla. Kui karu sisse läks, küsis lõvi:
"Kas sa siin midagi tunned ka?"
Karu vastas, et väga palju olevat raipe haisu ja noominud lõvi, et miks lõvi teisi elajaid murrab.
Seda kuuldes tõmbas lõvi karu ühe korraga lõhki.
Kui nüüd lõvi soe sisse kutsus, kostis susi lõvi küsimusele, et väga hää hais olevat. Aga lõvi tõmmas ka soe lõhki. Ja kui ta rebase sisse kutsus, küsis rebase käest:
"Kas siin siseh ka hää om olla?"
Rebane kui kaval elajas kunagi ütles:
"Kui kuningal om hää, siis ei tohi ka ma midägi murõhtada*1."
Aga lõvi küsis:
"No kas sa määnestki*2 haisu ka tunned?"
Siis ütles rebane:
"Kulla kunigakene, ma ei saa sulle tuud*3 mitte ütelda. Hommikul kui kodust tulin, oli väga tugev kaste ja pani nina kinni."
Nüüd lõvi naeris ja ütles:
"Kavalat Antsu ei võta kuidagi kinni. Mine oma teed!"
Rebasekesel no hää meel: kõik teised söödi nahka, aga tema pääsis oma kavalusega jällegi ära. Läks joostes koju ja seletas ka teistele elajatele, kuidasmoodi ta sai lõvi ära petta.
*1 muretseda; *2 mingisugust; *3 seda
29. Jutt lõvist, karust, soest ja rebasest. S 51387/8 (1) Setu, Mäe v., Võõpsu k. < Võporsova k. < Varesmäe k. – Nikolai Sõrmus < Marie Kütte (1929). – AT 51 A – Halb hais 10 t.