Rebane ja susi läksid teed pidi. Susi nägi rähnakest puu otsas ja lausus:
"Oi kui see rähnakene om ilus! Kui ma ka saaksin kuidagiviisi nii kirjuks kui too rähn!"
"Oh, see nüüd mõni asi sihukeseks saada!" ütles rebane. "Vaata, mine sa ka tolle kuhja sisse, siis oled korraga samasugune kui rähnakene."
Soel oli kange isu ilusaks saada. Ta läks ja ronis kuhja sisse. Aga rebane pani kuhja väljastpoolt põlema. Soel hakkas kuhja sees lämmi ja ta ütles:
"Oi vader, kibe on!"
"Need alles esimesed kirjad kihenevad," rahustas rebane, ja susi jäi kuhja sisse passima.
Veidikese aja pärast ütles ta jälle:
"Oi vader, kibe on!"
"Oh, need alles teised kirjad kihenevad," vastas rebane.
Üsna veidikese aja pärast susi lausa hädaldas:
"Oi vader, väga on kibe!"
"Kannata, kannata! Need juba viimased kirjad kihenemas," ütles rebane. Susi kannatas niikaua, kuni põles ära kõige kuhjaga.
Rebane otsis soe luukesed tuha seest üles, korjas kasetohust torbikusse ja pani torbikuga kaela. Läks siis tee peale ja hakkas teed pidi jooksma. Luud aina tirisesid kaelas.
Tuli mees hobusega vastu ja rebane ütles:
"Tere, mees, tere! Müü mulle too hobune ära!"
"Palju ka annad?" küsis mees.
"Selle raha kõige kotiga annan ära," ja rebane tiristas torbikut. Mees oli nõus ka, ja rebane seletas:
"Vaata, ära sa kohe siia kotti kaema hakka. Mine enne koju, kutsu kõik hõimusugu kokku ja tee ahju otsas kotisuu vallale. Siis saad õnne."
Ulatas siis kotiga soe luud mehele ja mees andis talle hobuse. Rebane istus hobuse peale ja sõitis metsa, aga mees hakkas oma märsiga kodu poole minema.
Tuli metsas rebasele jänes vastu ja teretas:
"Tere, vader, tere! Kust sa nüüd selle jõukuse oled saanud?"
"Eks ma selle ikka oma hea hoole läbi saanud," ütles rebane.
"Võta mind ka pääle," palus jänes.
"Kükita no taha ree pera peale," lubas rebane, ja jänes istus peale.
Sõitsid veidike maad edasi, nii tuli susi vastu:
"Tere, vader, tere! Kust sa nüüd selle jõukuse oled saanud?"
"Eks ma selle ikka oma hea hoole läbi saanud."
"Võta mind ka pääle."
"Kükita no taha ree pera peale!", ja sõitsid jälle edasi.
Veidikese aja pärast tuli karu vastu:
"Tere, vader, tere! Kust sa nüüd selle jõukuse oled saanud?"
"Eks ma selle ikka oma hea hoole läbi saanud," ütles rebane jälle.
"Võta mind ka pääle," palus karu, ja rebane käskis ka temal ree pera peale istuda.
Sõitsid, sõitsid siis kõik neljakesi, kuni hakkasid süüa tahtma. Susi ja karu tahtsid hobust nahka panna.
Rebane keelas:
"Kes kõige enne hobusele kallale läheb, sellel hakkavad silmad verd jooksma."
Keegi ei julgenud hobust sööma hakata.
Sõitsid siis jällegi edasi. Nii hakkas rebasel endal ka kõht näpistama. Sõitsid, sõitsid veel edasi... No kaua sa tühja kõhuga sõidad!
"Mul oma hobune, mis ma siis temaga ikka niiväga teen," mõtles rebane. Pidaski hobuse kinni ja hakkas seda sööma. Teised vaatasid, et juba alustas, kargasivad ka manu ja varsti oli hobune otsas. Täie kõhuga hakkas rebasel hobusest kahju. Ta ütles soele ja karule:
"Aga te nüüd saate! Miks te mu hobuse ära sõite! Ma lähen toon külakümniku*1."
Rebane asuski küla poole teele. Susi, karu ja jänes jäid ootama, et mis lauluga see rebane külast tagasi tuleb.
Veidikese aja pärast jänes juba tänitaski:
"Võeh, juba tuleb!"
Karu soega kaesid ja ütlesid:
"Võeh, tuleb jah, raudkang seljas. Kuhu me pageme?"
Karu ronis puu otsa, jänes laskis põõsa alla lõssu, aga susi läks ronis haohunniku sisse, nii et ainult hänna otsakene jäi välja.
Tuligi siis rebane, kass ühes, ja kassil händ püsti. Tulivad õkva selle puu alla, kuhu karu üles oli roninud.
Kass vahtis ümbertsõõri, märkas soe hännaotsakest haohunniku sees liikuvat, mõtles hiire olevat ja kargas krapsti! tollele küüntega sisse. Susi hüppas hunniku alt üles ja jooksis metsa poole pakku.
Kass heitus ära ja ronis krabinal sellesse kuuske, kuhu karu peitu oli pugenud. Karu mõtles, et tuleb teda maha murdma, kargas kuusest maha ja õkva jänesele selga. Panid mõlemad kaksates metsa poole, nii kui jalad võtsid.
Aga rebane oli ise hobuse söömisega alustanud ja temal hakkasid silmad verd jooksma. Läks paabakese*2 manu abi otsima ja too seletas:
"Muidu su silmad terveks ei saa, kui sa pead neid karu rasvaga võidma. Aga seda vaata ise, kust sa karu rasva saad."
Rebane läks ka metsa karu rasva otsima. Nägi, et üks karu sõi kõrge kuuse otsas mett ja ütles:
"Kes sääl kuuses kobistab,
kes sääl haavas habistab?
Ei kuule kõrvast, ei näe silmist."
"See olen mina," mõmises karu puu otsast.
"Kui muiste su vanemad mett sõid, siis nad viskasid vaestele ka alla lips lipsi järel, laps lapsi järel. Neil oli siis all ka hea süüa."
"Miks sa siis minu käestki ei võiks saada," ütles karu ja laskis rebasele hulga mett alla. Rebane sõi mee ära ja rääkis edasi:
"Kui muiste sinu vanemad veel elasid, siis lasksid nad kuuse otsas rataskaari. Vaestel oli maas ka hüva vaadata."
"Miks minagi ei võiks seda teha," ütles karu ja hakkas rataskaari kukerpalli viskama. Aga kukkus maha ja sai surma.
Rebane läks juurde, võidis rasvaga oma veritsevaid silmi ja sõi, niipalju kui tahtis. Silmad said ühekorraga terveks.
*1 - külavanem, korralduste edasiandja külas; *2 - vana naine; siin: küla-arst
3. Rebase hobuseostmine. ERA II 174, 565/70 (5) Setu, Järvesuu v., Jatsmani k. – Aleksei Tubli < vanaemalt (1937). – AT 8 + 8* + 158 + 103/4 + Mtº 158 A – Rebane kirjab hundi kasukat 29 t. + Rebane hangib hobust 21 t. + Regi katki 53 t. + Koduloomade ja metsloomade sõda 73 t. + Rebase silmarohi 3 t.