Elasid kikas, kass ja kana. Kass kikkaga läksid metsa puid ragoma*1, kana jäi kodu rooga*2 keetma. Kana keetis munakoore sees suppi.
Tuli rebane tarre, ütles:
"Tere-tere, vaderikene! Mis sa teed siin?"
Kanakene ütles:
"Rooga keedan."
Rebane küsis:
"Anna mulle ka maitsa!"
Kana ütles:
"Ei anna."
Rebane nuruma:
"Anna, no anna, kanakene!"
Kanakene andis ka maitsa. Rebane maits liime õnnõ*3. Oli väega makus.*4 Maits sakõ*5 ka, ni sakõ oli viil makusap. Niimoodi sõi rebane kõik roa ära. Nüüd kutsus rebane kanakest, et vaderikene, tule reekese pääle, ma teen sulle ümber tare lustisõitu.
Kana vastu:
"Ei lähe, sa petad. Viid mind kuhugi ära."
Rebane ütles:
"Tule! No tule! Ei vii ma kuhugi!"
Kanakene läks ka reekese peale. Rebane vedas kolm korda ümber tare, aga neljanda vooriga veeres minema. Viis ära.
Kanakene hakkas tänitama:
"Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnärde!
Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnärde!
Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnärde!
Tulge appi!"
Kikas kassiga kuulsid seda kanakese hädaldamist ja tulid kanakesele appi. Võtsid kanakese rebase käest ära ja viisid koju.
Tuli teine hommik. Hakkasid kikas kassikesega jälle metsa tööle minema. Ütlesid kanakesele:
"Ära sa enam lase rebasel end ära petta! Ära keeda rooga ka."
Kanakene vastas:
"Ei lase."
Läksid kikas kassiga metsa ära ja kanakene hakkas rooga keetma. Keetis toidu valmis. Jälle tuli rebane ja ütles kanakesele:
"Tere-tere, vaderikene," ja küsis:
"Mis sa siin teed?"
Kanakene ütles:
"Rooga keedan."
Rebane palus:
"Anna mulle ka maitsa!"
Kana:
"Ei anna. Eile tuli üks, pettis mul toidu käest."
Rebane ütles:
"Too oli valge hännaotsaga. Ma olen musta hännaotsaga." Aga rebasel oli hännaots söega mustaks tehtud. Kanakene andiski jälle rebasele ka leent maitsta. Oli väga maitsev.
Rebane palus:
"Anna sagedamat ka maitsa!"
Kanakene keeldus:
"Ei anna. Sa sööd ära kõik."
"Anna no anna! Ei ma söö kõike."
Kanakene andis siis paksemat ka maitsta ja rebane sõigi kõik ära.
Siis ütles kanakesele:
"Tule, vaderikene, ma sõidutan sind hea supi eest!"
Kanake keeldus:
"Ei tule. Sa viid mind minema."
Rebane kinnitas:
"Ei vii. Ma sõidutan sind reekese peal ümber tare."
Kanakene astuski jälle reekese peale. Rebane vedas kolm korda ümber tare, neljandal korral keeras ära ja viis jälle kana metsa.
Kanakene hakkas appi hüüdma:
"Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnärde!
Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnarde!
Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnärde!"
Kikkakene kassiga jälle kuulsid, et kanakest viiakse. Jooksid ruttu appi, võtsid kanakese rebase käest ära ja viisid koju.
Tuli kolmas hommik. Kikkakene kassikesega asutasid jälle metsa tööle minema. Hoiatasid kanakest, et ära sa enam lase rebast ennast ära petta.
Kanakene arvas:
"Enam ei lase."
Hakkas siis jälle rooga keetma. Ja jälle tuli üks rebane tarre ja ütles:
"Tere-tere, vaderikene! Mis sa siin ka teed?"
Kanakene vastas:
"Ma keedan rooga."
Rebane küsis:
"Anna mulle ka maitsa!"
Kanakene keeldus:
"Ei anna, sa sööd kõik ära. Mul on pere metsas tööl, noile ei jää midagi süüa. Siin käisid kaks rebast, petsid mind ja sõid kõik ära."
Rebane seletas:
"Need olid teised, üks musta ja teine valge hännaotsaga. Aga mul, näe, on verev hännaots." Endal oli see söega mustaks määritud hännaots valgeks pestud ja oli lõiganud vere välja ja teinud verevaks.
No kanakene uskus sedagi rebast, et see on üks teine, et pole nendest, kes teda petsid. Aga oli seesama kes ennegi. Kanakene jäi rebast uskuma ja andis leent maitsta. Rebane maitses ja ütles:
"Oi, om makus! Anna sakõ ka põhjast maitsa!"
Kanakene andis paksemat ka ja niimoodi sõi rebane jällegi kõik toidu ära.
Nüüd hakkas rebane jälle kanakest kutsuma, et tule reekese pääle, ma sõidutan sind hea toidu eest.
Kanakene ütles:
"Ei ma lähe. Sa viid ära mind metsa."
Rebane kinnitas:
"Ei vii. Ma niisama sõidutan sind ümber tare."
Kanakene läks ikka rebase reekese peale ja rebane viis ta minema ära metsa.
Kui kanakene aru sai, et teda jälle metsa viiakse, hakkas appi hüüdma:
"Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnärde!
Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnärde!
Kikokõnõ, kassikanõ!
Kanakaist viiäs üle meeriste mäki,
üle peeriste pinnärde!"
Aga kassikene kikkakesega ei kuulnud kana appihüüdu ja ei teadnud tulla. Nii viiski rebane kanakese ära metsa oma urgu.
Tulid kikkakene kassikesega koju. Nägid, et kanakest ei ole. Ajasid koti sisse tuhka ja läksid taga otsima. Läksid rebase uru juurde ja kutsusid rebase soola ostma.
Rebane tuli välja ja küsis:
"Määntse neo soola ommava?"*6
Kikkakene kassikesega ütlesid:
"Kui kaeda tahad, topi pää kotti, siis näed, millised on."
Rebane ajas pea kotti. Kikkakene kassikesega lõid veel puutõlvaga*7 tagant. Ajasid rebase kotti, köitsid veel kotisuugi kinni. Siis päästsid kanakese rebase urust ära ja läksid koos rebase ja kanakesega koju. Hakkasid siis kõik üheskoos elama. Elavad praegu veel, kui pole ära surnud.
*1 raiuma; *2 suppi; *3 ainult leent; *4 maitsev; *5 sage, paks; *6 missugused need soolad on; *7 kaikaga, kurikaga
37. Kikkakene, kanakene ja kassikene.S 51248/56 (3) Setu, Mäe v., Suure-Rõsna k. < Järvesuu v., Popovitsa k. – Aleksei Nurmetu < Andrei Vaher, s. 1906 (1933). – Mtº 218 C + AT 61 B – Vaglake 9 t. + Kikas, kana ja kass 49 t. Sellist liitumist on kahes variandis. AT 61 B jutustatakse enamasti omaette, Mtº 218 C alustab sageli ka muid kontaminatsioone: 218 + 20 C + 20 A + 21 + 56 C+ 154 IV või liitub samade juttudega teistsuguses järjekorras. AT 61 B on idapoolse levikuga muinasjutt, millele Eesti on läänepiiriks.