Mina õlin vist kaheksateist vai üheksateist aastat vana, kui ma Tudulinnas ühe oma sugulaise pulmas õlin, kus järgmine naljakas lugu sündis.
Pulma lustis akkab Mardisa Joan vene kiele laulma:
"Vozli retški,
vozli mosta
trava rosla..."*1
Pulma äi, Joani onu akkab naerma ah!ah!ah!ah! haaaa!!! ja kiidab:
"Vot kus õde puegikene täitsa pulma mies!"
Joani tädi aga tuleb, viibutab sõrme, lüeb mokka naksu ja ütleb:
"Oi, oi seda Joani küll, no kas sie on nüüd kellegi laul jälle, mis ta laulab!" ja akkab Joani nuagutama. (Onu, tädi ega kua Joan ei mõistnud keski vene kielt. Joan õli paar kõrda kevade jõe jääres palki ajamas venelaiste suust seda laulu kuulnud ja et tal ia pia õli, jäi talle laul pähä.)
Joan ei lasnud ennast aga sugugi eksitada, laulis laulu õtsani ja ütles siis:
"Sie minu tädi on rumal nagu vana karja krants, et tema uutest kirjadest kedagi ei tia."
Este kihvatasid pulmalised küll naerma, aga jäivad varsti vait, et Joan tädile nõnna rumalast ütles. Tädi akkas aga nüüd õiete Joaniga kukkuma*2, et ta ni ropp on, este niesukest rumalat laulu laulma (mis sugugi ropp ei õlnud), ja et ta oma tädile nõnna rumalast ulga rahva ulgas ütles.
Kui tädi nattukene rambis*3, riakis Joan:
"Enne vanast eksind kukk metsa ära, ja et ta seda ei tianud, kus puol inimesed elavad, lennas ta pikka puu latva ja akkas laulma.
Rebane kuulis kukke laulu ja juoksis puu alla ja ütles kukkele:
"Küll sina laulad ilusast! Tule maha, laula siin ja mina akkan tantsima."
Kukk vastas:
"Ei mina maha küll ei tule, sina murrad minu ära."
Rebane ütles:
"Eks sa tia, nüüd on juo uvved kirjad väljas, nüüd enamb üks ei murra üht ega teine teist."
Kukk laulis jälle puu õtsas.
Rebane küsis: "Mis sa nüüd laulid?"
"Ah keda siis," vastas kukk, "nään vana karja krants tuleb seiepuole."
"Tarvis mul siis menema akkata," ütles rebane.
"Uata vähe aega, las vana karja krants kua tuleb seie, siis lähmä ühes kuos," ütles kukk.
"Ei, ma pian menema," ütles rebane, "pärast karja krants murrab minu ära."
"Noh ise vast praegu ütlesid, et uvved kirjad väljas on ja et üks enamb üht ega teine teist ei murra," ütles kukk.
Rebane aga siadis juo jalad juoksole ja ajas sava tõlli ja ütles:
"Vana karja krants on rumal, ma arvan, ega tema uutest kirjadest kedagi ei tia."
Nüüd vast õli õiete naeru, ja tõreleja tädigi naeris nõnna, et silmad sirinal vett juoksivad, ja ise ütles: "Oh, oh selle Joani küll, sina õled ikke sie pergeli kelm! Oh, oh, sinu küll jo! Naera nõnna, et aiva kõht valutab! No kas mina siis este tiasin, et sina sellepärast minule sedaviisi ütlesid!"
Et Joani jutt selle sõnaga "enne vanast" piale akkas, selle pärast panin ta vanavara ulka, saab mis saab, luts vai vähk.
*1 jõekese ääres silla juures kasvas rohi; *2 pahandama; *3 andis järele, väsis
38. Rumal nagu vana karja krants.H II 7, 731/3 (1) Iisaku, Tudulinna – D. Timotheus (1889). – AT 62 – Rahu loomade vahel – 6 käsikirjalist teisendit. Populaarse õpikutekstina ilmunud vähemalt 15 erinimelise kooliraamatu paljudes trükkides, ka kalendrites (alates Lindforsist 1854).