Ühel mehel olid linnupaelad metsas maas. Vaatama minnes leidis ta paelust rebase. Mees viis rebase kodu ja pidas mõne päeva seal, aga viimaks hakkas mõtlema:
"Mis ma temaga teen? Ma viin ta parem linna ja müün ära."
Viiski rebase linna ja müüs ühele saksale ära. Saks päris veel mehelt, et kas ta ka käsku kuulab.
Mees ütelnud:
"Kui ta välja oma asjale tahab, siis kaabib ukse taga."
Mees sai raha kätte, sada viiskümmend rubla, ja läks oma teed.
Natuke aega pääle selle, kui mees oli ära läinud, hakkab rebane ukse kallal kraapima. Saks näeb seda ja laseb ta välja. Aga rebane ei tule enam tagasi. Ta lippab teele oma endisele peremehele järele ja küsib:
"Näita, kui suure rahakoti sa linnast said."
Mees võtab rahakoti taskust välja ja solgutab käe otsas, üteldes:
"Näe, siin ta on."
Rebane võtab rahakoti mehe käest ja pistab metsa kui tuul.
Mees ei kahetse ka suurt midagi, vaid ütleb veel:
"Kuda saadud, nõnda läind."
Kuid siiski on mehe meel päris kurv, kui kodu lähäb, et nõnda ruttu pidi hulgast rahast ilma jääma.
Rebane aga on üsna rõõmus. Ta luusib metsa mööda ümmer. Viimaks tuleb talle vastu üks mees hobusega.
Rebane mõtleb:
"Mis mul ruugib*1 änam jala käia, mul on ju raha küllalt, ma ostan parem hobuse."
Läheb tee peal mehe juure ja hakkab kaupa tegema, et hobust ära osta. Kaubad lähvad ka viimaks kokku ja rebane ostab hobuse ära. Ronib vankre peale ja hakkab teed mööda edasi sõitma.
Teel tuleb jänes vastu ja palub ennast peale võtta. Ütleb, et ta kõege päeva pidanud koerte eest joosma ja joosust üsna kangeks jäänud. Ei jõua änam edasi minna.
Rebane ütleb:
"Eks istu siis peale, küll me edasi saame."
Jänes istub peale ja hakkavad sõitma.
Natukese maa pärast tuleb neile hunt vastu ja teretab:
"Tere ka, va onupoeg! Võta mind ka peale! Olen käimisest üsna ära tüdinenud."
Rebane võtab hundi peale ja sõidavad jälle edasi. Viimaks tuleb neile tee peal vastu karu ja palub:
"Kulla rebane, võta mind ka peale! Mul on suur raske kasukas seljas, olen päris ära väsinud." Karu võetakse ka peale ja sõedavad jälle edasi. Aga viimaks juhtub neile õnnetus: vankre ais lähäb katti. Hakkavad nõu pidama, mis nüüd teha.
Natukese aja pärast antakse jänesele käsk, et tema peab metsast aisa tooma. Jänes lähäb ja tuleb ka aisaga varsti tagasi: pilliroog risti hammaste vahel!
Rebane näeb seda ja ütleb:
"Kudas mees, nõnda ais."
Siis antakse hundile käsk:
"Mine sina ja too metsast vankrele ais!"
Hunt lähäb omatkorda aisa tooma ja tuleb ka varsti tagasi, karjavits hammaste vahel.
Rebane ütleb jälle.
"Kudas mees, nõnda ais."
Viimaks antakse karule käsk:
"Mine nüüd sina aisa tooma!"
Karu lähäb ja tuleb pea tagasi, suur oksline kuuse ladu*2 käes. Rebane saab seda nähes päris pahaseks ja ütleb:
"Kuidas mees, nõnda ais."
Rebasel ei jäe nüüd muud nõu üle, kui peab isi minema aisa tooma. Ta lähäb lähemasse talusse ja palub sealt vankre aisa.
Hundil ja karul läinud kõhud selle aja see tühjaks, kui rebane aisa käis toomas. Nad murdsid hobuse ära ja panid nahka, aga hobuse naha säädsid veel aiste vahele orkide najale püsti, et rebane aru ei saaks, kui tuleb.
Rebane tuleb aesaga tagasi ja ei pane tähelegi, et hobust änam naha sees ei ole. Paneb aesa ette. Istuvad jälle kõik peale ja tahavad minema hakata, aga hobune kukub loginal maha.
Mis nüüd teha? Kudas süüdlast kätte saada? Rebasel tuleb jälle hea nõu meelde. Ta teab metsas ühe hundiaugu*3. Lähävad siis üheskoos selle juurde. Augu juures annab rebane karule käsu, et mine nüüd sina ja katsu, kust saad ühe sileda ümmarguse puu. Too see siia. Selle puu paneme risti siia augu peale ja temast peavad kõik – niipalju kui meid siin on – üle minema. Kes sisse kukub, on süüdlane.
Karu lähäb ja tuleb ka varsti puuga tagasi. Puu pannakse risti augu peale ja hundile antakse käsk, et sina pead kõige enne üle käima. Hunt lähäb, aga kukub sisse. Nüüd antakse karule käsk: "Mine sina, va päts, saab siis nähä, kas oled õige või süüdlane."
Karu lähäb ja kukub ka sisse.
"No jänes! Sina pead ka üle minema." Jänes lähäb ja kukub ka auku.
Nüüd tulli rebase kätte kord. Ta hakkas küll hästi ettevaatlikult minema, aga jalg vääratas natuke ja ta langes ka alla seltsiliste hulka.
Kui nad mõne päeva olid aukus olnud, tuleb nälg neile külaliseks ja hakkab kõegil vatsa näpistama. Mis nüüd teha? Kust süüa saada?
Teevad viimaks eneste keskel maha ühekorraga hõisata, et kellel kõege heledam hääl on, selle sööme ära. Hõiskasid ühekorraga. Jänese hääl olnud kõige heledam ja jänes söödi kohe ära.
Mõne aja pärast tulli nälg jälle kätte. Nüüd tegid nad eneste keskel maha, et kellel kõege koledam hääl on, see saab ära söödud. Karu hääl olnud kõege koledam ja ta tõmmatud ka varsti õigeks.
Rebane-loomake olnud ka seekord kavalam kui hunt. Ta võttis karu soolikad ja peitis need salaja, et hunt ei näe, enda alla liiva sisse tagavaraks. Viimaks, kui karu juba ära söödud ja kõht ka tühjaks läind, kaevab rebane neid soolikaid ja pistab suhu.
Hunt vaatab kurva meelega päält, et rebane sööb, aga temal ei ole midagi. Viimaks küsib:
"Kust sa ikki võtad?"
Rebane vastab:
"Eks ma alt ikki võtan ja pistan peale."
Hunt katsub ka, aga ei saa midagi. Rebane paneb seda tähele ja ütleb:
"Sa isi oled ka väga kohmetu, sellepärast sa ei saa midagi."
Nüüd palub hunt rebast endale appi. Rebane lähäb, aga rebib oma teravate küüntega hundi mao maha. Hunt suri varsti ära ja rebane jäi päris üksipäini.
"Mis nüüd teha?" mõtleb ta.
Viimaks näeb, et rähn lennab metsa mööda, ja ütleb rähnile:
"Kui sa mind siit august välja ei aita, siis ma kaotan rähni sugu maa pealt kohe ära," ja seletab edasi:
"Siin augu kalda peal on üks suur mäda känd. Sina raiu see nõnda maha, et tükid auku langevad." Rähn kartis ka rebase ähvardusi ja hakkas käsku täitma: mäda kändu nokaga raiduma. Tükid langesid ka auku ja rebane pääsis nõndaviisi august välja.
Kalda peal ütleb rebane rähnile:
"Nüüd on meil kõhud tühjad mõlemil. Kust me süia saame? Aga lähme suure tee ääre, seal ikki mõni teekäija juhtub toiduraamiga*4 minema."
Lähevad suure tee ääre. Teed mööda tulebki üks naene, koogiliud käes.
Rebane ütleb jälle rähnile:
"Mine sina, joose teed mööda naese ees ja tee, et sa lennata ei saagi. Küll naene siis liua maha paneb ja sind püüdma hakkab. Mina võtan selle aja sees liua ja pistan metsa."
Rähn tegi nõnda, kudas rebane õpetas. Naene pani liua maha ja hakkas rähni püüdma. Rebane võttis selle aja sees koogiliua ja jooksis metsa. Siis lendas rähn talle järele, et üheskoos saaki jagada.
Nad elasivad pärast seda alati sõpruses.
*1 - pruugib; *2 - latv; *3 - metsa kaevatud auk loomade püüdmiseks; *4 - toidukraamiga
4. Loomad rebase reel.H III 21, 155/66 (1) Suure-Jaani – Henr. Mikkor (1895). – AT 8* + 158 + 136 A* + 20 A + 21 + 56 C* (1*) – Rebane hangib hobust 21 t. + Regi katki 53 t. + Loomade pihtimine 21 t. + Loomad püünisaugus 68 t. + Sisikonna söömine 64 t. + Rebane nõuab süüa, juua ja naeru 45 t. (Rebane varastab korvi 43 t.) Siinse kontaminatsioonilise muinasjutu osi jutustatakse enamasti kompaktseks tervikuks liidetuna.