Ütskõrd suve aigu, kui ilm väega kuum ollu, kõndnu üts rebane mööda jõe veert edesi. Esi ollu ta sääl man nii ettekaeja, et keaki talle viga es saass teta. Nii kõndnu ta arvata tund aiga nink tahtnu vahel jõkke minna.
Seda lugu kaenu üts päält, kes jõe veeren mõtsan hagu tõstman ollu.
Viimate võtnu rebane suu hainu täis nink nakanu ennast jõkke laskma. Edimelt lasnu ta anna*1 otsa vette, siss iks aigamööda edesi, iks edesi ent õige aigamööda. Sääl roninuva kirbu iks pääle vee, seni kui rebase kaala pääle. Rebane lasnu ennast jälle enamb vette. Viimate ollu ta ju nii vee sisen, et pallas nõna ots vällän ollu. Kirbu roninuva nüüd hainu sisse, mes rebasel suun olliva.
Äkitselt kastnu ta enda üleni vee alla karlumps! nink esi lasnu haina suust valla. Selsamal silmapilgul tullu ta veest vällä perve pääle nink pistnu mõtsa puikama.
Haotõstja es ole enne sest asjast aru saanugi, mes see kaval loom sääl tennu, kui ta asja perra kaenu. Ta tõmmanu haina tokiga veerde ning võtnu kätte. Oh häda! haina olluva nii kirpe täis, et enamb mees neist vallale es ole tahtnu saia!
Sel viisil otsvat siss rebane kirpe, kui see vana jutt siin kõnelep.
40. Kuidas rebane kirpe otsib. H II 30, 292/3 (5) Rannu, Valguta v. A. Tobber (1889). AT 63 Rebane puhastab end kirpudest 10 t.