Rebane läin peremehe õue. Perenaine oli oma kuorepüti õue jahtuma pannud. Rebane süön kuore ää, paljast*1 nuolimata jäen.
Unt läin koa senna. Üteln:
"Vaderike, vaderike, juhata muole süia!"
Rebame kaval luom üteln undile:
"Perenaise kuore pütt on kao*2 earel. Mene pista pea pütti, aga ää väga põhja aa, siis sa'p*3 soa enam pead kätte mitte."
Unt suure nägalusega pistn pea põhja ja põle enam pead kätte soan mitte. Rebane oln ka õues, akan aukuma.
Peremees arvan oma koera oln, kes augub. Läin õue oatama. Näin, et unt oln õues. Peremees karan undi selga. Ta mõtles, et soab ta siis kätte.
Unt karan metsa ja mies selgas. Mies karjun:
"Jumalaga, maailm, nüid kuri mind viib!"
Unt läin paksust metsapadrikust läbi ja mies soan seljast maha. Unt soan ka rügihunnikute vahel kuore püti sehest pea välja.
45. Pott lõksuks. ES MT 233, 5/6 Muhu, Lõetsa k. – Juhan Arike < Eed Vilter, 77 a. (1938). – AT 68 A – 2 t.