Ennemuiste võttis jänes nõuks siit moalt ära minna. Tahtis koguni võerale moale minna, sellepärast et tema kõiki piab kartma, surmaga võitlema ja hirmuga kõikide eest põgenema. Kuda mõtles, nõnna tegi. Läks!
Kunni Niidunurme kesaväilani*1 läks jänese reis õnnelikult ja takistuseta. Seal oli väilal uus tiht*2 aed ümber ja lambakari sõi kesal, poiss koeraga juures. Jänes katsus siiski õnne ja hakkas läbi aa pugema, tegi aga sedaviisi suurt raginad.
Lambad mõtlesid va metsa kolli olema ja pistsid raginad kuuldes jooksu. Jänes jäi kõksti seisu, voatas ja hakkas naerma, et kõht vabises. Suure heameelega, et lambad teda kardavad, naeris mehike moka lõhki.
Nüid tulid talle koa teised mõtted pähe. Ta keeras otsa ümber ja tõutas rõemuga igavest seie elama jäeda, sest et ta ju praegalt oma silmaga nägi, et teda veel siingi kardetakse.
Mokk jäi aga temal ja ta järeltuleval sugul igavest lõhki. See tunnistab koa nüid veel lugu tõeks.
48. Jänese naer.H II 14, 499 (36) Ambla – Joosep Freimann (1890). – AT 70 – Kartlikum kui jänes 113 t. Tüüpiline muistendilise lõpuga muinasjutt, mille A. Aarne on registreerinud ka tekke- ning seletusmuistendina (FFC 25 – US 35). Laialt tuntakse kõnekäändu Lõhki nagu jänese mokk.