Elas vaene jänesikene. Suvel oli küll hüva elu, kui jahimehed ringi ei käinud ja süüa oli voli pärast. Aga kui talv tuli, siis oli vaenlasi nii palju, et isegi ei teadnud, kuhu oleks pagenud.
"Ei ole midagi teha," mõtles jänesekene, "aga hea küll, elama peab. Olgu elu misuke tahes."
Mitu korda oli ju surm suu veeres, aga ikka pääses vaesekene ära ja elas jälle edasi.
Ükskord oli talvel väga suur külm. Kõht oli tühi ja mure suur, et kust saaks süüa. Käis kõik kotused*1 läbi, noolis kustki süüa ja läks nüüd kaema, et kuhu saaks magama heita. Ilm oli külm ja tuiskas väga kõvasti. No mis nüüd saab?
Läks siis aiateiba kõrvale, pani selja teiba vastu ja kiitis:
"Mis varjus, see varjus."
Ise puhkas rahulikult edasi.
50. Mis varjus, see varjus.S 105716/7 (45) Setu, Vilo v., Truba k. – Paul Külaniit < Matroona Keskmaa (1935). – AT 71* – Jänese vihmavari 12 t. Eestis on populaarne selle muinasjutu põhjal moodustunud vanasõna Abi aiast, vari võrgust (EV 13). Varianditi võib motiivi kandjaks olla Vanapagan.