Põder seisis kaua aega jõe kaldal, vahtis oma uhkeid sarvi, pööras pead ja ütles siis:
"Hei teie, kõik metsloomad! Kus on üks, kes tohiks*1 ennast minu vastu seada! Vaata mis suur au mul on ja ehted pandud otsa pääle! Eks ta ole kui üks märk, et ma pealik olen teie seas! Tulge välja, kus te kõik olete hulgani! Ükski ei tohi minu kõrval seista! Olete tühjad sandid ja ei kõlba minu kõrvale! Minu ees on karul käpad jõuetumad, hundil on jäme kange kael, rebasel kelmi silmad, jänes kui üks tühi sitt. Hobune küll suurusteleb, aga tema elu on üks vangipõlv. Härg on nii rumal, et oleks paras, kui tal nahka nülitaks. Koer see haugub ööd ja päevad, ei tee head kellegil. Lammas määgib ilmaaegu – mis sest tühjast villast saab!
Aga vaata mina olen tõeste kui ülem loom! Tulge välja! Astke ette! Vaatke, mis mul pea peal! Seda ei saa ükski võtta, mina kannan eluaeg. Kui ükski tuleks minu vastu, löön ta maha sarvega!"
Pisukene jänes tuli tasakesti ligi, tahtis ka jõest suutäie vett võtta oma suure jänu sees.
Põder taples:
"Kuidas julged sa minu kõrva astuda! Vaata minu uhkeid sarvi! Mis sul tühjal on? – Mitte midagi!"
Jänes ütles:
"Mina olen rahul oma ihuga. Sarved võivad uhkel loomal pea surma valmistada."
Pauhh!
Siis pandi metsa ääres veel üks teine tagajärele. Juba jooksid mehed, teised lendasid ratsa. Hulk koeri – ikka teine teise ette. Põder kadus metsa sisse, jänes peitis põõsa alla.
Kõik need jäägrid küttima. Mehed hooste seljast maha ja koerte järel metsa vaatama, mis kära seal on. Põdra sarved kinni jäänud. Männi oksad puiguvad*2 veel. Katsunud lahti saada, aga kõik olnud asjata.
*1 julgeks; *2 kiiguvad, kõiguvad
55. Põder imetleb end allikal.ERA AK 318, 3/6 (2) Viljandi – A. Mikk < M. Preis (19. saj.). – AT 77 – 9 t. Vana jutluste süee. Eestis leidnud kasutamist varasemas koolikirjanduses (Willmann 1782, Körber 1853, Lindfors 1855 jt.).