See oli jälle mu vanaisa isa, kes seal hundiga sedasi...
Vaata, enne polnud püssi ühtegi, aga hunte oli palju olnud metsas. Vanal ajal oli väga ränka*1 hunte.
See hunt olnud nii vana juba, ja pool hobuserauda olnud otsa*2 sisse löödud. Vaata, hobused ju lõid takka üles ja see oli otsa sisse kasvanud hundile. Hunt old käsi puusakil seal...
Kaevatud mees kohtusse, et kuidas sa hundi maha said, et püssi sul ei old...
"Noh, ta tunnistas oma pattusid. Seal põõsa ääres oli küljeli ja..."
"Mis pattusid ta tunnistas?"
"Ta rääkis, kuipalju ta loomasid on ära söönud:
Viiskümmend vibunina,
kuuskümmend kõbersaba*3,
sada sarvikut*4,
tuhat tuti-lutit*5
ja kombajalgasi*6 oli ka veel.
Tema virutanud roikaga pähe:
"Mis sa põrised siin, kaua sa loomi nahka paned!"
Hunt kukkunud kohe maha ja olnudki valmis.
Enne olid niuksed hirmsad asjad. Noh, püssi ei tohtinud pidada. Mine kohtusse ka veel õiendama, kuidas sa hundi kätte said.
Ega sabast keegi saand pidada.
*1 palju; *2 otsaette; *3 kõversaba, siga; *4 veist; *5 lammast; *6 hobuseid
56. Hundi patutunnistus. KKI MT 195, 59/60 Juuru, Salutaguse k. – Helmi Viires < Maali Säärekõnnu, 65 a. (1957). – AT 77* – 41 t. Muinasjutt on sageli napisõnaline, võidakse esitada vaid hundi regivärsiline kahetsusmonoloog. Samad metafoorid kujundavad paarikümnes teisendis üle maa noteeritud mõistatuse Tuhat tutipead, sada sarvispead, viiskümmend vibunina, kuuskümmend kompajalga. (Kari.) Muinasjutulist arendust tunnevad ka liivlased ja rootslased.