Lammad olid koertega maha teinud, et nemad huntide vastu panna tahtsid. Hundid nägid seda ja otsustasid lammastega rahu teha. Tuli üks nende seast, kes lepitaja pidi olema. Tegidki rahu. Hundid vandusid lammastele enam ühtegi pahandust teha, kui lambad aga peaksid koerad ära keelama.
Hundid pidid oma pojad pandiks andma ja lambad jälle oma talled neile.
Kui nüüd rahu sel viisil kokku lepiti, aeti koerad minema. Hundid tõid oma pojad lammaste juurde ja lammad andsid jälle oma talled huntide hooleks.
Lammad muidugi ei tahtnud ka koerte valitsuse all elada. Nüüd oli siis see teine, parem elu neil.
Aga juba hakkas nende käsi kehvasti käima, sest koeri enam ei olnud neid saatmas. Ja mis lugu viimaks?
Mis muud, kui et vanad lammad maha kisti ja talled noorte huntide roaks said.
Nõnda läksid nemad kõik hukka, kuna enam koeri ei olnud, kes neid huntide eest oleks hoidnud.
60. Lambad ja hundid. H III 26, 634/5 Pilistvere – J. Keller (1895). – Mtº 77 D 2) – 1 t.