Kui hunt kord ajaviiteks võeraspeol oli käinud, näinud ta sääl noomatud*1 siga. Temal hakanud suu vett jooksma. Pidanud plaani, kuida siga saaks ära varastada. Aimanud, et üksi ei suuda ja kutsunud oma parema sõbra ja usaldusmehe karu abisse.
Karu olnud ettepanekuga rahul ja nii mintud tormisel ööl teatavasse talusse siga vargile. Hunt katsunud esite siga turjale võtta – temal olnud ainult kahe mehe jõud –, ei jaksanud. Karu, kellel kaheksama mehe jõud, upitanud sea turjale ja tassinud kodu.
Kodus tulnud jaotamine. Karu lugenud toomise pärast omale eesõiguse, võtnud sea oma turjale ja jätnud hundi kõhu tühjaks ning suu vett jooksma. Hunt läinud minema ja vandunud.
Olivad küll siiamaale hunt ja karu kui suured sõbrad, aga tänasest päevast vandus hunt karule kurja ja jäivad eluks ajaks teineteise vaenlaseks.
67. Kuidas hunt ja karu vihameesteks saivad. ERA II 14, 78 (43) Saarde, Räägu m. – J. P. Sõggel < Peeter Ruukel (1929). – Mtº 87 D – 1 t.