Karu oli muusikat teind. Mehed olnd metsas ja kuulnd ikka, et niisuke imelik, ikka "kõuu ja kõuu!" Siuke hääl, et laul ei ole, et mis hääl sel on.
Läind hääle peale ligi: suur piksest löönud puu olnd. Siuksed killud – pikne lööb kõik killude või pinnude kaupa –, suured pikad pinnud olnd sedasi, alt olnd lahti ja ülevelt otsad olnd alles kinni. Jah – ja karu olnd seal juures, vana emakaru, ja tõmmand neid lahtikistud puutükke ja need teind ikka "kõmm – kõuu, kõmm – kõuu!" Kõmisend sedasi tagantjärgi. Ja pojad olnd ümber ja karupojad aina tantsind selle heli järgi. Karu muudkui aga tõmmand ja tõmmand.
Siis näind, et karu tahab kangesti muusikat ja teeb ise muusikat metsas. Karud tahavad muusikat.
70. Karu mängib pilli. RKM II 156, 560 (10) + RKM Mgn II 866 b) Tori, Oreküla – Pille Kippar ja Arvo Krikmann < Liisa Kümmel, 75 a. (1963). – [Mt* 89 Med] – 2 t.