Kinnas, ora ja nõel hakkasid linna minema. Nõel läks metsa pidi, aga kinnas ja ora läksid teed pidi. Nõel ikka metsast midagi leidis, aga kinnas ja ora ei leidnud mitte midagi.
Kõige enne leidis nõel katlakese. Ta hakkas hüüdma:
"Kinnas, ora! Ooda järgi, nõgõl löüse hüa as'a!"*1
Tulid kinnas ja ora ka manu, et mida ta leidis. Riidlesid nõelaga, et mis sa röögid, no kae, kus leidsid asja! Läksid jälle minema.
Siis leidis nõel edasi minnes väitse ja hakkas jälle hüüdma:
"Kinnas. ora! Ooda järgi, nõgõl löüse hüä as'a!"
Jälle tulid juurde ja jälle andsid kere peale. Et vaat kus asi, mille peale hüüdma hakata.
No asusid kinnas ja ora jälle teed pidi minema, aga nõel metsa pidi. Siis leidis nõel tulitiku ja hüüdis jälle:
"Kinnas, ora! Kinnas, ora! Nõgõl löüse hüä as'a!"
Aga nemad peksid jälle, et vaat kus asi.
Läksid jälle edasi. Nõel leidis siis kirve ja hüüdis samaviisi ja sai samaviisi peksa.
Edasi minnes leidis härja. Nõel läks härjale südame alla ja härg suri ära. Nüüd hüüdis nõel uuesti:
"Kinnas, ora! Kinnas, ora! Nõgõl löüse hüä as'a!"
Tulid jälle kinnas ja ora ja ütlesid:
"Võt-vat! Sjoo om küll hüä asi."
Aga kõiki riistu tuli vaja: väitse oli vaja nülgimiseks, kirvest liha raiumiseks, tuletikke oli vaja tule tegemiseks ja katlakest keetmiseks.
Siis küsis nõel:
"Kae, vele! Kas olõi vaja kõiki?"*2
Kinnas ja ora nõustusid ka:
"Ah-ah! Vaja küll om kõiki."
Pääle selle hakkasid praasnikku pidama. Tulid kõik haukad, varesed, harakad ja kõik. Tuli ka kana. Haugas tahtis kana ära süüa. Kana jooksis pakku.
Üksinda luusis kana metsa ja palu pidi ja tegi kadaja alla hunniku. See hakkas tossama. Kana vahtis tagasi ja arvas, et seljataga palu põleb.
Külanaine küsis:
"Kana, midäs sa pakõt?"*3
Kana vastas:
"Läki pakku, läki pakku! Palo takah palas!"*4
Pages edasi. Sattus vastu jänes ja küsis:
"Kana, midäs sa pakõt?"
"Läke no pakku, läke pakku, vadõrikõnõ, palo takah palas!"
Pagesidki. Puutus susi vastu.
"Midäs tii pagõt?"
"Läke no pakku, läke pakku! Kana es' katõ kaarigu silmägä näk'*5, et palo takah palas!"
Susi ka pakku. Jooksid edasi. Puutus karu vastu.
"Vadõri, midäs ti pakõt!"
"Läke no pakku, läke pakku! Kana es' katõ kaarigu silmägä näk', et palo takah palas."
Pagesid jälle ja puutus rebane vastu ja tollele ütlesid niisama.
Pagesid suurde metsa suurde auku. Elasid sääl augus ja ei saanud kustki süüa. Pidasid aru ja otsustasid, et hakkame karjuma. Kes kõige peenema häälega karjub, selle sööme ära. Kana karjus kõige enne ja tema söödi ära.
Elasid edasi ja jälle ei saanud kustki süüa. Kisamise järgi sai teistele lõunasöögiks jänes. Aga rebane toppis soolikad salamisi taguotsa alla.
Veel elasid edasi ja kisasid ja susi sai roaks. Sõid selle ära, ja rebane kogus jälle palakesi enese alla. Kui uus nälg kallale tuli, ütles rebane karule:
"Mis no vatõr, naakõ ummi soolikit süümä,"*6 ja rebane ise sõi.
Karu kiskus ja kiskus ka omi soolikaid ning ütles viimaks:
"Või, vatõr, väega haigõt saa!" ja kiskus kuni äragi lõppes*7.
Rebane jäi üksinda ja lipsas metsa.
Sellepärast peetaksegi rebast ikka targaks.
Ja muinasjutul on ka lõpp.
*1 oota järgi, nõel leidis hea asja; *2 näe, velled, kas polnud kõiki vaja; *3 kuhu sa paged?; *4 läki pakku, palu/mets taga põleb; *5 kahe ümmarguse silmaga nägi; *6 mis teha, vader, hakkame omi soolikaid sööma; *7 suri
71. Kinnas, ora ja nõel. S 87094/9 (5) Setu, Vilo v. ja k. – Mihail Peramets < Jevdokia Palokene, s. 1886. a. (1934). – AT 90 + 20 C + 20 A + 21 – Nõel, kinnas ja ora 1 t. + Loomad põgenevad hädaohu eest 34 t. + Loomad püünisaugus 68 t. + Sisikonna söömine 64 t. Sellisena ainukene teisend.