Vana karu oli pojad metsas suureks kasvatanud ja viinud siis ühele kaerapõllule, et pojad saaks ka esimest korda maiusrooga ja õpiks endid päästma kurja küti eest. Kaeras olles õpetanud vana karu poegi ning käskinud siis kohe metsa põgeneda, kui talu majade poolt ukselingi lõksatust kuulda on, sest siis tulevad*1 säält poolt kuri kütt püssiga, kes nalja ei mõistvat. Kui aga kuulvad*2 metsa poolt kõbinad, see olla kõik tühi asi, sest sääl kõbistavad mõni väikene jänese poeg ja muud mitte midagi. Arvanud, et metsa kabina järel võivad julgeste kaeras edasi pidutseda ja trallida.
Hää meele ja suure jutu pääle ei pannud vana karu tähelegi, et kaerapõllust käinud kraavi tire*3 läbi, kuhu vana karu sisse komistanud. Selle juhtumise pääle ehmatanud pojad kangeks ja arvanud küti talu poolt tulevad ning pannud metsa poole jooksu, vana karu kaerapõllule jättes.
Metsa ääres valvanud aga kütid, kes mõlemad karupojad maha põmmutanud. Et sellel ajal meestel olnud vanaaegsed tulelukuga püssid ja vana karu poegadele ka peaaegu järel olnud, ei olnud meestel aega püssisid laadida ja päästmist ka ei olnud, sest vihane karu asunud poegade surma pärast meeste kallale.
Nüüd olnud mehed surmahädas, kuid siiski ajanud südame rindu ja asunud nugadega ning tühjade püssidega vihase karu vastu.
Tulnud heitlus meeste ja karu vahel, mis kestnud umbes kaks tundi, kuni viimaks jäänud mehed ikka võitjaks. Mehed tahtnud küll karule nina pihta lüüa, kust teda kerge oleks olnud tappa, aga karu olnud kange nina hoidma. Mehed, küll haavatud ja puruväsinud, saanud viimaks ikka karust jagu ja võtnud temal pikapääle viimase võhma ikkagi välja.
*1 tulevat, pidavat tulema; *2 kuulvat; *3 väike kraav
72. Küttide hää jahisaak. ERA II 134, 150/2 (3) Saarde – J. P. Sõggel < P. Sõggel (1936). – [Mtº 90*] – Karu õpetab poegi – 2 t.