Tudus kasvasid suured metsad, kus pikad kuused, männid ja kased. Metsas oli palju põtrasid, metskitsi, karusid ja unta. Unti minu silmad pole näind.
Karud käisid väljal ja tallasid viljakärbiseid laiali, reostasid ära ja kandsid metsa. Karu käis kahe jala peal, krigistas küüsi ja ise röökis.
Kord käis talvetee ühest magajast karust üle. Reejalaksed olid tal karva ära nühkind. Käimise ajal ei märgatud, sest lumi ja jää olid peal. Kevadepoole ärkas unest üles. Härrad lasid jahiga maha, karu liha on söödav.
Roogli-Jaanil tuli karu härja selga. Härg tuli koju, enesel karu seljas. Väravast sisse tulles lõi karu ühe käpa väravaposti külge ja teise käpaga kiskus härja küljest lihatüki lahti. Rikkus seega härja ära, nii et härg maha tapeti.
Vana Roogli peremehel kiskund kord karu peanaha kõige juustega ära. Nahk pandi tagasi ja mees jäi elama.
Karu peab mehe maha matma, kui on vere välja imenud.
Karu – kui muud süüa ei ole – sööb pihlakamarju. Rõhub puu maha ja kõhuli olles sööb. Ennem oli karu rääkinud:
"Pihl-pohl – mehe toit, silk-leib – sea toit."
Karul on üheksa mehe rammu ja ühe mehe meel, aga hundil on üheksa mehe aru ja ühe mehe rammu.
73. Karu härja turjal. ERA II 176, 412/4 (3) Haljala, Aaspere v., Sauste k. – J. A. Reepärg < Maarja Kurs (1937). – [Mt* 91 Med] + AT 117 – Talvetee üle karu 9 t. + Karu härja turjal 18 t.