Soobol oli üks vana peni, kes oli kogu oma elu peremehe ja perenaise juures elanud ja hästi nende maja hoidnud. Oli, jah, Soobol vana peni ja ei jõudnud enam maja valvata. Perenaine ütles peremehele, et vii too Soobol ära metsa, et vahest teda susigi ära sööb, et no temast ei ole meile ka enam mingisugust abi.
Peremees ka vaatas, et õige küll, ja viis siis tolle Sooboli metsa ja köitis ta sinna puu külge kinni. Läks too peremees siis ise koju.
Soobol kaes, et pole enam asi õige, ja hakkas sääl undama. Tuu undamise pääle tuli metsast susi ja leidis Sooboli undavat ja ütles:
"Tere, vader! Miks sa siin oled?"
"Peremees ja perenaine vaatasid, et ma olen juba vana ja ei jõua maja valvata. Nad tõid mu siia metsa ja köitsid puu külge, et vahest susigi ära sööb."
"Oo, kulla vader, ei hakka ma sind sööma!" Ja see susi laskis Sooboli valla. Soobol läks koju tagasi. Peremees ja perenaine rääkisid omavahel, et seda ei söö enam susigi.
Heakene küll. Elasid siis mõne päeva. Soobol elas jällegi nende juures. Ühel päeval läks siis peremees perenaisega rukist lõikama ja võtsid ka oma väikese lapse mähkmete sees põllu peale kaasa ja panid peenra kõrvale magama.
Soobol, kel oli ka üksinda koju jääda igav, tuli ka sinna põllu peale ja magas seal.
Natukese aja pärast tuli metsast susi, haaras lapse ja jooksis tollega metsa pakku. Peremees perenaisega hakkasid seda nähes röökima ja soele järele jooksma. Tolle röökimise peale ärkas Soobol ka üles, nägi last soe hambus. Ta jooksis soele järgi, võttis tema käest lapse ära ja tõi perenaisele tagasi.
Selle üle sai perenaisel ja peremehel väga hea meel. Nad ei lasknud sellest ajast enam Soobolil väljas magada ja perenaine tegi talle villavakka aseme ja andis talle lapsepudi süüa.
Peremees oli ise kingsepp ja tegi talle verevad kingad jalga. Teda ei tahetud enam ööseks välja lasta. Siiski läks ta ära välja trepi peale magama. Sai seal korra magama jäänud, juba tuli susi tema manu ja ütles:
"Tere, vader, kust sa nii ilusad kingad oled saanud?"
"Peremees tegi," ütles Soobol.
"Kust ma ka endale sääntsed kingad saaksin?" küsis susi ja Soobol seletas talle:
"Too üks suur lehm siia trepi peale, küll siis peremees teeb."
Soel ka himu kingi saada ja läks siis ruttu lehma otsima. Vähekese aja pärast tuli ta suure lehmaga tagasi, pani selle lehma sinna trepi peale Sooboli ette ja küsis:
"Kas jätkub?"
Soobol seletas talle, et kui peremehel aega on õmmelda, siis võibolla saab juba hommikuks valmis.
Tolle peale läks susi ära ja Soobol heitis jälle ära magama.
Sai siis uus hommik. Peremees tuli välja ja nägi oma ehmatuseks suurt lehma trepi peal pikali. Peremees kutsus ka perenaise välja imet kaema ja nad kõnelesid endi vahel, et vahest see meile seepärast on saadetud, et me pole ammu praasnikku (pidu) pidanud, et vaja meil ka pidu pidada.
Läks siis too päev ka jällegi mööda ja jõudis kätte öö. Soobol jällegi ei kärsinud tares magada ja läks õue välja trepi peale magama. Sai jälle natuke aega magatud, kui tuli susi sinna trepi peale ja ütles:
"Tere, vader, kas mu kingad saavad valmis?"
Selle peale ütles Soobol talle, et kingad veel valmis ei saa, et nahka tuli puudu. Et kui tahad kingi, siis mine too veel üks tubli härg lisaks.
Susi ka oma kinganäljaga läks teise elaja perra ja tuli korrakese*1 aja pärast suure tubli härjaga tagasi. Küsis jälle:
"Kas saab no juba mulle kingad?"
Soobol seletas tolle peale, et kui peremehel aega on õmmelda, siis saavad valmis.
Susi läks jälle oma teed ja Soobol jäi sinna härja manu trepi peale magama.
Sai siis hommik. Peremees hakkas tööle minema ja imestas, et mihuke suur härg siia jällegi saanud. Läks tarre ja kutsus ka oma perenaise välja imet kaema. Nad seletasid omavahel, et see vahest sellepärast, et me juba ammu pole praasnikku pidanud, et tuleb pidada. Hakkasid nad siis praasnigu vastu valmistama ja too päev kulus nii, et nad ei saanud arugi.
Tuli siis jälle õhtu ja Soobol jällegi ei kärsinud tarre jääda magama ja ronis ära välja trepi pääle ja heitis sinna magama. Jõudis aga vaevalt uinuda, kui jälle tuli susi sinna trepi peale ja ütles:
"Tere, vader, kas mul kingad juba valmis on?"
Soobol seletas talle vastu, et no ei saa, et peremees hakkas praasnikku pidama ja pole aega õmmelda.
Susi ka võttis kuulda toda juttu ja küsis: "Vader, kutsu mind ka praasnigale!"
"Tule, kas ma õige keelan," ütles talle Soobol vastu ja susi läks ära metsa(gi) ja lubas praasnigast*2 tagasi tulla.
Heakene küll! Sai siis praasnik välja kuulutatud ja kutsuti sugulased kõik kokku. Öösel pimedaga tuli jälle ka susi õue peale ja ütles Soobolile:
"Tere, vader! Läki siis ka praasnigale!"
Soobol oli sellega nõus ja nad ronisid pimedaga ahju alla ja pidasid seal pidu. Soobol tõi veel lauast viina ja sakuskat ja nad hakkasid purjutama.
Praasniga rahvas sõi veel õhtul hilja laua taga ja mõned neist laulsid. Soobol soega pidasid oma pidu ahju all ja jäid õige kõvasti purju. Susi küsis Sooboli käest:
"Vader, ma laulan ka?"
"Ei või, ära kuuldakse," ütles talle Soobol vastu.
Said nad korra veel söönud-joonud ja jäid teised õige mehe moodi purju. Purjus peaga küsis jällegi susi Sooboli käest:
"Vader, ma laulan ka?"
"Ei või, vader, ära kuuldakse!"
"Ei kuulda, ma laulan väga hiljukesti," nurus susi õks*3 edasi.
"Laula no minu pärast, kui tahad, aga laula väga hiljukesi," seletas Soobol.
Sellepeale urises susi tasakesti:
"Au-au, au-au!"
Praasniga rahvas kuulis ka ja küsis peremehe ja perenaise käest, et teil on susi tares. Aga perenaine ja peremees ei kuulnud hästi seda undamist ja ei uskunud ja ütlesid, et (see) meil vana peni ahju all.
Tooga jäi ka praasniga rahvas rahule ja hakkas jällegi sööma ja oma juttu edasi ajama.
Susi jälle, kui sai veel korra süüa-juua, küsis jällegi Sooboli käest:
"Vader, ma laulan ka!"
Soobol ütles talle vastu, et ei tohi, vader, ära kuuldakse.
"Ma laulan väga hiljukesti," nurus susi ka vastu.
"Laula no mu pärast, aga laula sa õnnõ väga hiljukesti, et ära ei kuuldaks!" õpetas talle Soobol.
Tolle peale laulis purjus susi juba üsna kõvasti:
"Auu-auu, auu-auu!" Ta ei saanud enam isegi hästi oma laulust aru.
Tolle peale kuulis ka praasniga rahvas hästi soe hääle ära ja nad kargasid sealt laua tagant üles. Kes haaras kirve, kes koogu, kes mida õnnõ kätte sai ja torkisid tolle soe sealt ahju alt välja ja tapsid ära.
Aga Soobol jäi õks elama ja elab vahest veel nüüdki seal peremehe ja perenaise man, kui ta veel ära surnud pole.
*1 natukese; *2 praasniguks, piduks (vrd. vene ghfplybr); *3 üks, õnnõ – ikka (setupärane kildsõna)
74. Soobol.S 18518/35 (6) Setu – Mihhail Pihlapuu < Anne Luikpere, s. 1895 (1929). – AT 101 + 102 + 100 – Vana koer lapsepäästjaks 57 t. + Koer kingsepaks 16 t. + Hunt pulmas 47 t. Populaarne setu muinasjutt. Samad tüübid liituvad 9 teisendis; tuleb ette ka muid kontaminatsioone: AT 100 + 3/4, 102 + 47 A, 101 + 100, 100 + 103/4.