Riks oli vanaks jäänd. Peremiis ega perenaene ei tahtnud tääle änäm süia anda. Perenaene ütles peremehele:
"Vii Riks õege metsa. Mis me tääst ilma ass'ata söödäme, see oo tühi töö ja vaeb!"
Peremiis läks metsä, võttis Riksu kaasa ja jättis metsa. Riksu kõht läks tühäs. Akkas ulgma:
"Kust ma väeti nüid süiä saa!"
Kuulis karu, tuli senna ja kutsus Riksu enesele võeräs:
"Tule va vader, mool oo lehmä raadi*1. Süö na paelu kui südä soobib."
Riks läks, sõi ja oli rõõmus. Eläs naagu miis karu kulu peäl.
"Kas tiäd, Riks," ütles karu ühe pääbä*2.
"Tänä on pühäbä, täna tarbis paremad rooga. Lähme vaatama, mis mesiläsed tegevad!"
"Ää mini, kulla vennäs, et mesiläsed oska nal'la*3, nääd pistvad kas silmä peäst vällä!"
Karu ei kuulanud, vaid läks.
Peremiis tiädis karu maiust ja oli sellepäräst meepaku karu püises*4 vällä pannud. Karu nägi pakku, kargas kallale.
"Ää liiguta pakku, see on so püises!" kuulis Riks.
Karu tahtis talba*5 pakust vällä tõmmata, aga Riks ei lasnd. Karu tõmmas sellegipoolest talba vällä. Pakk köis*6 kärkäu! kinni ja pigistäs karu käpä otsa.
Sest saadik kuulas karu ikka Riksu juttu, sest tä tiädis, et Riks tääle eäd nõu andis.
*1 praadi; *2 ühel päeval; *3 nalja; *4 püüniseks; *5 kiilu; *6 käis
75. Koer ja karu mesipuu kallal. H II 17, 285/6 (11) Vigala – M. J. Eisen (1889/90). – Mtº 101 A – 1 t.