Vanal ajal näinud hunt üht viletsad nälginud koera teed mööda kõndivad ja kohe olnud temal aru peetud; ta ütlenud koerale:
"Tule mulle seltsiliseks. Muud tööd sul küll teha ei ole, kui ainult minu juures olla ja selle ette valvata, et me õnnetuse sisse ei sattu. Sellepeale on sul süüa kõige paremad, nii palju kui isi ihaldad!"
Koer olnud selle kaubaga rahul ja läinud hundile kaasa.
Nende tee läinud paksust metsast läbi. Korraga jäänud hunt seisma ja ütelnud koerale:
"Siin on paras maa lõunat süüa!" – Nenda üteldes murdnud hunt koera ära ja pannud nahka.
76. Koer hundile seltsiliseks. E 16622/3 (35) Paistu, Kaarli – J. P. Sõggel (1895). – Mtº 102 B – 7 t. Jutt on rahvasuhu läinud arvatavasti trükisest (Willmann 1782).