Rebane oli kusagilt lambatalle kätte saanud, viinud oma pesasse ja hakanud sööma, söönud juba pooleni. Rebase pesa ligidal juhtunud ka hundi pesa olema. Hunt tunnud toore liha haisu, ja et liha himule kuidagi ei võinud vastu panna, hakanud haisu mööda liha järele minema. Liha hais viis hundi muidugi rebase kodusse.
Hunt kohe karjuma:
"Anna mulle pool, mu kõht on tühi! Kui ei anna, ma söön sind ennast ära!"
Rebane pahandas niisuguse ootamata võera üle, aga siiski võttis alandliku nõu ette ja pajatas:
"Kulla suur elajate vürst! Kuida pean ma sinule poole andma? Ei seda tohi ette tulla, muidu teutan ma sind ja ennast. Tule homme. Terve talle tahan ma sulle anda!"
Hundil tõusis niisuguse kiituse üle saba harilikust seisust kõrgemale ja ta ütles:
"Noh, olgu peale. Ma pean sinu mehelikust tõutusest ja lubamisest lugu ja tulen homme."
Rebane sõi oma saagi ära ja mõtles, kuidas kelmistükki korda saata.
Teisel pääval varitses ta hundi järel. Kui see pesast välja tuli, võttis ja varastas ühe hundi poea ära. Viis kodu, võttis naha pealt ära ja jäi hunti ootama. Hunt tuligi. Rebane kui peenike kammerteener viib temale kohe tema poea ööldes:
"Võtke oma alandliku teendri käest see väike and!"
Hunt sõi rõõmuga rebase anni ära, läks koduse*1. Poead kohe kaebama.
"Kollane onkel viis ühe venna ära!"
Hunt sai asjast aru, läks rebasele kätte maksma, aga rebane oli oma pesa sealt ära kolinud.
8. Rebane söödab hundile tema pojast valmistatud rooga. E 22877/9 (9) Lääne-Nigula – Johannes Prooses (1896). – Mtº 14 – ainuke teisend, tekkinud arvatavasti Vanapagana-muinasjutu AT 1119 mõjul selle paralleelina.