Undi jutt oli sedasi, et üks vanaeit oidnud poega, poeg nutnud valjusti. Ema ütelnd pojale, et ära nuta! Kui unt tuleb, ma annan su undile!
Aga unt kuuland seda värava taga, et poeg lubatud minule. Omikul tulen aegsasti, jah.
Omiku tulnd unt aegsaste välja. Ema tulnd pojaga ukse taha, silitand poja pead, et kui nüüd hunt tuleb, annan talle puuga pähä.
Unt mõtlend kurva meelega: "Oh mis imelik on see inimeste selts, ei nende õhtune kõne omikusega kokku ei lähe. Õhtu lubab lapse minule, omiku annab puuga pähä," – ja läind kurva meelega ära.
Ja siis läheb teise talusse ja näeb seal, Tiipajalg (ani) väljas käib õues.
Ütleb siis:
"Tere, tere, Tiipajalga, no kas Koonupas (koer) on kodus koa?"
Tiipajalga vastab:
"Ei ole, Koonupas läks peremehega metsast einu tooma."
No siis ütelnd hunt:
"Kässi siis Kärtsa (siga) välja tulla!"
Ja siis Tiipajalga ütles:
"Siis peate, ärra, natuke ootama, Kärtsa imetab väikseid põrssaid praegu."
Vanames jäänudki ootama.
Niikui peremes ja Koonupas tulid koju, peremes puhund piibust valust rahet vastu silmi. Siis ta ei saanud Koonupast ja Tiipajalga ei ka Kärtsa kätte, – läks tühja kõhuga minema.
81. Hunt aia taga. ERA II 70, 623/5 (17) Kullamaa, Kolovere, Kalju v., Maidla k. – Alfred Samet < Liisa Saller, 43 a. (1934). – Mt 159 II* Schull + Mtº 106 B – Hunt ja vana naine 5 t. + Hunt aia taga 70 t. Jutu esimesest poolest ainuke käsikirjaline teisend. Teine pool on enamasti napisõnaline kontraheerunud muinasjutt, kus koduloomade nimetused esitatakse metafooridena. Varianditi samu vormeleid "Parmu matuse" lauluga; teinekord moodustab kogu loo hundi regivärsiline monoloog. Samad vormelid leidnud arvukalt kasutamist ka koduloomi tähistavate mõistatustena.