Ükskord läinud üks noor lambatallekene oja kaldale jooma. Seda näinud hunt ja jooksnud tallekese ligi lõuates:
"Sina, häbemata loom, tuled oma musta nina ja sõrgadega minu joogivett segama ja solkima! Keda sa mind arvad olevad, et ma pean sinu solgitud sopast vett jooma! Seda pead sa maksma oma liha ning verega!"
"Armas hundi-isand!" rääkis tallekene ehmatades. "Mina olen ju mitukümmend sammu allpool, kudas ma võin teie joogivett sopaseks teha? Halastage minu peale ja ärge surmake mind mitte ää!"
"Pea suu, sa rotipoeg! Pealegi kõik lambasugu, nende karjased ja koerad pahandavad mind. Kui nad aga mahti saavad, siis teevad muule*1 kurja. Seda kõike pead sa nüid minule maksma!"
"Ma olen ju ilma süita ja pole kellegile paha teinud! Jäta mind elama!" hädaldas talleke.
"Pea lõuad, sa risu! Kas ma pean siin sinuga aega viitma ja vaidlema? Sul on sellepärast süid, et mu kõht tühi oo!" möirgas hunt ja sõi vaga talle ää.
Aga tallekene hakkas hundi kõhus jälle elama. Kõik söök ja jook, mida hunt oma elu ülespidamiseks korjas, lasti tallekese kõhtu minna.
Siis jäi hunt sellepärast päe-päevalt lahjamass ja väetimass, ja tall karjus alati hundi kõhus:
"Võtke röövel kinni! Tallekese murdja tuleb!" Selle karjumise peale ei julgenud hunt kuskil paigal seista, vaid ronis suure hirmuga ühest kohast teise.
Kord tahtnud hunt üle aea hüpata, aga hüpates tõmbas oma kõhu lõhki; tallekene peasis tervelt välja ja hundi keha jäi aea külge rippuma.
83. Ära sega joogivett!E 4804/5 (3) Tõstamaa, Pootsi – J. A. Weltmann (1892). – AT 111 A (11 t.) + 715. Jutt tuttav trükisõna kaudu (Willmann 1782, Grentsius 1812, Körber 1853 jt.). Kolmes teisendis liitumine imemuinasjutuga AT 715.