Ükskord on mõisasaksad läinud keset päeva värsket õhku kopsu hingama. Jalutanud töörahva juurde. Mõisahiir vaadanud seda lugu oma maja ukse pealt ja mõtelnud:
"Mina tahan ka jalutama minna. Ehk juhtun mõne sõbra ehk tuttavaga kokku."
Läheb mõisa põllule. Tuleb põlluhiir vastu. Mõisahiir hüüab juba eemalt:
"Tere-tere, põlluhiire nooreherra!"
Põlluhiir vastu:
"Tere-tere, mõisahiire preili! Kuis elad, kuis oled? Kuis käsi käib? Kuis kargad kah?"
Mõisahiir ütelnud:
"Oh sa va lobasuu!"
Nüüd ajanud juttu ühest ja teisest. Mõisahiir küsinud põlluhiirelt:
"Kas sinul isa ja ema elavad? Kas sinul vendi ja õdesid ka on?"
Põlluhiir vastab:
"Mitte ühte ainust. Olen üksi järele jäänud," ja küsib ise mõisahiirelt:
"Kas sinul ka sõpru on või teisi lähedasi?"
Mõisahiir vastab samuti:
"Mitte ühte ainust. Olen ka üksi."
Nüüd mõisahiir teeb minekut mõisa poole. Põlluhiir ütleb:
"Lähme ometigi minu elukohta vaatama."
Mõisahiir küsinud:
"Kas sinu kodu kaugel on?"
Põlluhiir vastu:
"Paar hüpet, siis olen kodu."
Nüüd lähevad koos. Põlluhiir näitab kõike, mis tal on. Siis lähevad sahvrisse lõunat sööma. Söövad, söövad. Siis põlluhiir teinud juttu:
"Kas sina ei tahaks minule eluseltsiliseks?"
Mõisahiir naerab:
"Eheh! Või eluseltsiliseks!"
Siis ütleb:
"Mina tuleks küll, aga sinul on väega alam söögivara – allitanud leivakoorukesed, mis mõisa orjad maha on pillanud põllu ääre ja allitanud okkalised odrapead."
Põlluhiir küsib:
"Kas sinul parem toidus on?"
Mõisahiir:
"Muidugi parem."
Põlluhiir:
"Seda parem. Need kohad on meie omandus mõlemad. Eks lähme senna, kus parem sissetulek on."
Mõisahiir naerab:
"Eh-eh! Siis ma küll tulen sulle eluseltsiliseks, kui nii lihtne on."
Nüüd lähevad nooriku kodu. Noorik näitab kõik, mis temal on. Siis kutsub:
"Lähme nüüd õhtust sööma."
Lähevad mõisahärraste sahvreisse. Mõisahiir hakanud sööma. Põlluhiir vaatab ühte nõud, vaatab teist nõud. Mõisatüdruk tõstab kassi sahvrisse. Kass näeb, et kaks hiirt sees on, kargab põlluhiirele järele. Mõisahiirel tee teada, kus uks on. Põlluhiir lõhub ühest toanurgast teise, kass kannul. Õnneks siis juhtunud mõisahiire uksele, siis on kassi küünte vahelt ärä peasenud. Siis ütleb nii paha meelega oma naesele:
"Vata, sina kiitsid oma kohta! Vata mina oleks varssi oma naha tänä ärä müünud."
Naene ütelnud:
"Noh ega seda imeks panna ei ole. Egal*1, pisem kui elus loom, egal on omad vaenlased kannul, vaja ettevaatlik olla."
86. Põldhiir külastab mõisahiirt. E 47577 (15) Pärnu – A. Karu (1910). – AT 112 – Põldhiir külastab linnahiirt. Trükitekst alates Willmannist, suulises traditsioonis vähe populaarne (2 t.).