Vanal ajal läinud üks talumees kahe hobusega metsa puid tooma. Ta jätnud ühe hobuse reega niikauaks puudest pisut eemale, et teise hobuse jaoks puid valmis raiuda ja koormat pääle laduda.
Metsas kõndinud karu ja õiendanud oma asju. Ta leidnud hobuse tühja reega. Karul tulnud kohe himu hobuse selja künnapuid (seljasooni) välja kiskuma hakata. Roninud ree peale, et niiviisi hobusele ligemale saada ja oma näljahäda kustutada. Aga õnnetuseks ree põhi ei pidanud ja tema jalad vajusid varvade vahelt läbi. Sääl ta siis rabelnud ja kiskunud jalgu välja.
Seda aga ei kannatanud hobune, vaid pistnud jooksu. Karu oleks küll nüüd ree päält maha hüpanud, aga ta vaene olnud nelja jalaga ree põhja varvade vahele kõvaste kinni vajunud ja jalad olnud ka maad vastu põlvedest saadik juba katki kistud. Hobune aga kihutanud ilma peatamata edasi, nõnda et lumi aga keend, ega annud sugugi aega vana isandale reelt maha ronida.
Mees ei teadnud oma hobuse sõiduloost veel mitte midagi. Kui ta esimesele reele koorma pääle oli raiunud, läinud ta teist tooma, kuid leidnud, et hobune tagasi kodu poole oli sõitnud. Mees rutanud kohe järele ja mõtelnud teda teel kätte saada, et siis tagasi sõita ja uueste koormat pääle raiuda.
Oma suureks imestuseks kuulnud ta teekäijatelt ja vastutulijatelt, et neile üks vanahärra tuhatnelja kihutades vastu sõitnud, nõnda et lumi aga üle ree tuisanud. Teekäijad teadnud seda seletada, et vastutulijal vanahärral suur halli karvadega kasukas seljas olnud ja just niisamasugune must müts pääs nagu kasukas. Ise teinud aga vahetpidamata "Ööh! Ööh!"
Mees läinud nüüd jälgi mööda ikka seni kuni kodu. Ta ei tahtnud häämeelega oma hääst hobusest ilma jääda. Aga kui ta kodu jõudnud, mis oli ta leidnud?! – Vana halli härra asemel olnud ree pääl koguni poolsurnud karu, kes pikast sõidust oianud ja ähkinud.
91. Naljakas karusõit. H III 30, 345/8 (2) Halliste – J. P. Sõggel < Mihkel Laur (1901). – AT 116 – Karu sõidab reel 16 t.