Ühel peremehel oli hobune, kes teda eluaeg teeninud oli, nüid vanaks ja jõuetumaks jäänud. Kahju oli tal oma vana truu teenrit ära hukata ehk püssiga maha lasta, aga priipärast sööta ta teda ka ei jõudnud. Ühel päeval ajas ta oma vana teenri väravast välja metsa, mõteldes, et ta nüid ise katsuma peaks, kuidas läbi saab.
Hobune läks tüki maad edasi, kuni ühe pooliku heinakuhja juure sai. Seal hakkas ta sööma. Oma kodu sikk oli teda saatma tulnud. See ronis ka üles kuhja otsa ja pidas seal oma söömaaega; oli ju tutthabemikul vana tuttav koht, kos ta ennegi mitu korda suurust võtmas*1 oli käinud.
Võsavillem oli pajustikust ju mõnigikord siku peale kadeda silmaga vahtinud, aga nüid arvas ta paraja aja olevat sikku oma pauna panna, mis ju mõne hea päeva tühi oli olnud. Ta jooksis üles kuhja otsa ja tahtis oma hammastele juba tuld teha, aga – pea kinni!
"Iga mees oma sõariistadega," arvas sikk ja hakkas hunti oma tugevate sarvedega klõmmima.
Mehed olivad mõlemad! Üks püidis hambaid tõise kurgu külge ajada, tõine aga arvas hoopisid ilma lugemata anda. Peagi oleks hunt oma tugevad kihvad siku turjal kinnitanud, aga – oh õnnetust – pea jäi suurde sarvede vahele kui tangidesse kinni ja nüüd ei olnud pusklemisel ega kisklemisel otsa ega aru! Igamees tõmbas omale poole, mis jõud kandis. Aga ots tuli sarnasel jõukatsumisel sellega, et mõlemad ülevast kuhja otsast maha kukkusivad, ja otse all olevale hobusele risti selga. See oli ka oma kõhtu ju küllalt kinnitanud, arvas ka koorma seljas ju paraja olevat ja hakkas siis koju poole kõndima.
Kui suur oli aga tema peremehe imestamine, kui ta teda niisuguse ratsasõitjaga tagasi nägi tulevat! Nüid peastis ta hobuse koorma alt ja ei ajanud teda enam ära, sest et ta talle kaks tugevat looma kodu oli toonud. Vanal Võsavillemil aga tõmmati nahk üle pea maha.
93. Hundi ja soku ratsasõit. H II 24, 151/3 (30) Helme – P. Einer, kooliõp. ja J. Einer, stud. < Kadri Einer, ema (1887-94). – Mtº 116 B – 6 t.