Korra künnud mõisa moonamehed maad. Hunt see hiilinud ka sääl nende ligidal. Kui söömamineki kell löönd, siis pandnud moonamehed hobused nurme ristheina pääle sööma ja ise läind kodu.
Hunt just oodanudki seda silmapilku, millal paras oleks hobuste kallale minna. Ta läinud nüüd ka kohe hobuste kallale. Hobused aga hakanud kõik tagaotsaga ülesse lööma ja kõik hundi poole. Niimoodi peksnud nad hunti, kunni see enam oimegi ei liigutanud.
Kui moonamehed tööle tulnud, siis olnud hunt hobustel nii ära pekstud, et arugi ei saanud, mis loom ta õieti olli.
95. Hundi äpardus. E 31566 Võnnu – P. Rootslane (1897). – [AT 119 B*] – Hobused kaitsevad end huntide eest 11 t.