Vanal ajal oli jumalate poolt sääduseks tehtud, et hundid iga aasta ühe inimese enesele pidid saama. Huntidel olnud isegi märgid tunda, missugune inimene nende jaoks määratud oli.
Kord kogusivad hundid õitsiliste*1 juurde ja tahtsivad ühte õitsilist, keda nad eneste pärast tundsivad olevat, kätte saada. Mees sai aga õnnekombel puu otsa ronida.
Hundid hakkasivad koormat tegema: üks palja küljega hunt heitis pikali maha ja teised risti tema peäle. Niiviisi tõusis riit juba kuni meheni. Nähes, et surm juba käes, hüüdis mees viimist kavalust kokku võttes:
"Kuule sina, kiilaskülg, sina oled enne saanud ja saad nüüd ka!"
Kui alumine palja küljega hunt seda kuulis, kargas ta kuhja alt välja ja pistis jooksma. Riit kukkus ümber ja ka teised hundid katsusid, et minema said. Mees pääsis nii eluga huntide käest ja tuli puu otsast maha.
Pärast seda ei ole ta enam huntide käes kimpus olnud.
*1 noored, kes öösel metsas tööhobuseid karjatasid
97. Hundiriit. H III 19, 887/8 (4) Viljandi < Halliste – Abjak = J. Riiet (1893). – AT 121 – 44 t. Eestis populaarne muinasjutt, mis sageli kontamineerub muude mehe ja hundi vahekorrast pajatavate lugudega (AT 122, 156 A*, 157, 162*), lõpetades jutu.